Ringikargav pea

II AjS17 Ideaalne klient

2009-04-26T10:01:00.000+03:00

Baari “Noor viinakulistaja” astunud kiitsakas tagasihoidlik mees ei öelnud sõnagi. Ta astus vaikselt sisse ning jäi siis ukse kõrvale tähelepandamatus vaatluses seisma. Mehe pilk rändas rahulikult üle ruumi, ta peas näis mingi otsus küpseks saavat, ta tõmbas suka pähe ning alustas.

“Haaaahhhh!” karjatas ta valjult, haaras seinal metallkonstruktsioonil heikleva teleri, tõstis selle pea kohale ja virutas lähima laua peale, nii et kõlas prahvatus, mille käigus kõik kildudeks lendas. Nii televiisor kui õlleklaasid, taldrikud biifsteekidega, kohupiimakauss kisselliga ning ka lauda ümbritsenud, äsja alles nii õhinal reedeõhtust lõõgastusjuttu puhunud kodanike unistused meeldivast õhtust üha enam vilamalöövate silmadega.

Kuid mees ei piirdunud. Ta haaras tool- toolilt ja virutas neid süstemaatlise järjekindlusega baariakendesse, naeris aeg-ajalt laginal ning äsas temast möödatormavale kiljuvale ettekandjabeibele jalaga hea tutaka tagumikku.

“A naahui nuužna?” kisendas ta, jagas ees- ja tagantkätt klientidele valusaid kõrvalopse ning vedas kedagi kokteiliklaasipuhastussahana mööda baariletti nagu filmis. “Naahui nuužna?”

Inimesed, kes erutuse ajel näost punaseks, kes valgeks värvunud, tormasid hüsteerilisel jalavärinal baarist välja ning asusid kibekiirelt mobiiltelefone näppima, kes taksonumbrit klikkides, kes politsei oma. Hämmastav seaduspära oli, et valge näoga kodanikud helistasid kui üks mees endale taksot järgi, punase näoga isikud aga politseisse.

Kurjategija väljus baarist, lidus kui kurat nurgani, peatus seal korraks, naeris veel korra õõnsalt ja kadus siis nurga taha nelja tuule poole.

Kõrvalbaari “Trimp-ahhaa-me” uksel seisva omaniku vunts aga aina võbeles. Ta oli pagana õnnelik, ja õigesti tegi, sest politsei saabudes lahenes olukord kiiresti. Punase näoga inimesed läksid jälle normaalsesse tooni, puiklesid protokollija eest kõrvale, pomisesid vuntsi, et eh-ei, ei-ei-ei, et meie ei näinud miskit, ei teagi, jah. Ja siirdusid ebakonkreetsel sammul kindlalt- milline hämmastav kombinatsioon- Trimp-ahhaa-me suunas. Kõri kandis näis valitsevat kõrb.

*

Armando ja Sai istusid eelmisel päeval aga päevapraadi süües mugavalt baaris ja vaatlesid unistavalt aknast siia ära paistvat telemasti.

“Njaa,” pomises Armando päikese käes helklevat kõrget torni ainiti uurides. “Küll meil oleks alles sellist aparaati vaja, kolleeg. Te ju kujutate endale selgelt ette, milliseid võimalusi ümbruskonna monitoorimisel selline vahend pakuks.”

“Annan endale sellest täiesti selgelt aru,” vastas Sai täis suuga ja pistis uue viineri suhu. “Ideaalne vahend, tõepoolest.”

“Kliente on vähe,” laiutas baarman sealsamas üsna lähedal baarileti taga käsi ja seletas midagi veel kiirelt, midagi õnneliku tunni mõttetusest ja klientide kidedusest raha teemadel. Teda kuulav kohmetu onkel, ei teagi kes, noogutas tuimalt kaasa ja näis koju tahtvat. Baarman kuulis poole kõrvaga Armando jutus kõlanud teletorni ning ta viipas teravalt aknast paistvale ehitisele. “Mingit pagana õnnelikku tundi pole vaja! Ma loosiks välja…, või mis loosiks!- tuleks mulle baari kas või üksainumas ideaalne klient, ma kingiks talle tolle majaka sääl!”

“See on telemast,” piuksatas kohmetu kuulaja ning pühkis suu õllevahust puhtaks.

“Majakas, telemast, mis vahet seal on! Ideaalne klient saaks selle omale!” baarman, ühtlasi ka asutuse omanik, lausa pritsis bravuuri suust välja. Ta ei märganud, et läheduses istuvad teadurid Armando ja Sai kuulasid teda erakordse huviga ning siis ärevalt omavahel sositama kukkusid.

“Kuulsite?” päris Sai ja naaldus Armando kõrva suunas. “Ideaalne klient saab telemasti, suurepärase monitoorimisvahendi omale!”

“Või kas ma kuulsin! Või kas ma kuulsin!” Armando ei suutnud erutusest muud kuuldavale tuua. Mehe rindkere kerkis ja vajus nagu peakangelannal vene romansis kusagil lehtlas keelatud vilja oodates. Mehed ei aimanud, et telemast on riiklik instrument, et see on sinna võimude poolt paigaldatud telekirurgiline vahend, et baarman seda isiklikult omada ei saa.

*

“Peremees, ära nüüd endale liiga tee!” lausus õbluke baarikülastaja ning andis jootrahaks suurema summa kui ta arve oli olnud. Ta oli niigi topelt maksnud, kuid teda ei paistnud sellised pisiasjad segavat. “Kui on hea teenindus, kui on hea toit ja jook, kui on hubane olla ja WC on kvaliteetne, siis no ütle, mida sa hing veel oskad soovida?” seletas ta baarmanile kiires ja usalduslikus kõneviisis ning tolle silmad särasid nagu oleks talle päike peakolusse sisemist valgust andma pistetud.

“Just,” lausus baarman ja talle tulid sel hetkel suurest õnnest pisarad silma. “Kõrval, paar maja edasi, asub aga märksa kesisema valikuga baar, ma ütleks. Vetsus oli ükspäev loik põrandal olnud! Kollane loik!”

“Noor viinakulistaja?” kliendi silmist paistis tõsine üllatus, näis, et ta millegipärast ei uskunud oma kõrvu.

“Ei-ei,” muigas baarman. “See peksti eile segamini, seda nüüd vaevalt lähiajal avatakse, ja kui avataksegi, siis võib uskuda, et peale sellist šokki sinna keegi sööma küll ei lähe. Ma räägin “Kiimas karust”, paar maja edasi, noorte trefungikohast.”

“Ohoh!” lausus klient tuliselt, kargas siis püsti ning tormas välja. Tema taskust näis välja tolknevat mingi sukk või sokk, igatahes midagi, mis haises naisterahva higi järele. Mõne minuti pärast algasid tänaval karjed, taamal kostus klaasiklirinat ning roppu siunamist.

“Kas teda selliste asjade eest vangi ei panda," küsis keegi baarmanilt, kuid too laskis silmaavadest küsija peale taas päikesel paista.

“See mees on ideaalne klient! Tema juba vangi ei satu, sest mis kasu mul sellisest oleks! Vanglas istudes poleks ta enam ideaalne, aga ideaalne on ajas pikku minev mõiste, ideaalsus ei saa katkeda, ideaalse definitsioon ei laiene neile, kes sellega aastakümneid tegeleda ei jaksa. Minu ideaalse kliendi kestvuse kutsun lõpetamisele mina!”

“Kuidas?”

“Ma ei tea, sest seda lihtsalt ei juhtu ja selle jaoks pole vaja tegevusplaani omada. Sama rumal oleks küsida, mida te teeksite, kui teil pea maha lõigatakse.”

*

Unenäolugeja oli Armandol ja Saial juba ammu kapis tolmu kogumas, samuti uneeelne sugesteerija. Nad olid need leiutanud nagu kaks kärbest ühe hoobiga. Ühe unega olid nad selgeks saanud, milline peaks olema baarmani arust ideaalne klient, ning nad lahkusid oma aparatuuriga päikesetõusu aegu koos kastega baarmani akna alt. Nad ronisid kohmakalt üle aia ning tõmbasid verele hammustatud jäsemete ümber sidemeid tugevamasse žgutti, et sealt vähem verd välja jooksma pääseks. Sai sülitas veel emotsionaalselt aias lebava oimetuks virutatud keskealise dogi peale ning seal nad läksidki ja algav päev ja ilus perspektiiv nendega kaasas. Aeg-ajalt nad siiski siunasid vaikselt valu käes, Armando õiglast, Sai roppu siunu.

*

Arve oli baari ajaloos erakordne ning baarmani silmad kiirgasid taas prožektoritena välja peasisemuses valitsevat päikesekiirgust. Hõissa!, mõtles ta ikka ja jälle, kogemused ja eruditsioon on ometi kord maksma pääsenud, töö on vilja kandnud. Veidi üllatas teda aga tõik, et esimese ideaalse kliendi kõrvale teisi tekkima ei kippunud.

“Öääähhh!” rögistas kiitsakas klient, see ideaalne, ja kulistas pool liitrit õlut toidukorrale peale. “Küll oli alles hää! Rupskid viivad lausa keele alla, pasteet on muinasjutuline. Õlu- lihtsalt nämma!”

“Jah, härra,” baarman lausa punastas kohmetusest. “Midagi veel?”

“Naisele pits viina vast,” palus ideaalne klient, ning et baarman kuuldekaugusest ei väljunud, hakkas naise, tema kõrval istuva müraka seksitariga pragavalt vestlema.

“Korter tuleb maha müüa,” sõnas ta vastuvaidlemist talumatul toonil, “sest varsti on muidu kõõga. Raha saab otsa ja me ei saa enam siin nautlemas käia.”

Naine noogutas osavõtmatult, võis jääda mulje, et teda mehe praga suuremat ei huvita. Ta viskas viina silmagi pilgutamata hammaste taha ja lõi klaasi lauale.

“Veel!” lausus ta.

Mees tellis sõrmenipsu abil baarmanilt uue viina ning jätkas:

“Ja auto! Me võime vabalt jala tööl käia, vabalt jala poes käia. Ja las lapsedki arenevad, õpivad omal jalul liikuma. Persse, eks ole!”

Baarman muudkui noogutas leti tagant jutule taustaks ja kiituseks ja ta lõuad avanesid nii laiaks irveks, mida ta ise poleks endast uskunudki.

“Te olete ideaalne klient, seda ma ütlen!” hõikas ta leti tagant ja tõstis mõlemad pöidlad. “Parim võimalik!”

“Aga kui ma olen ideaalne klient või what, siis paluks teletorni võtmed,” kiitsakas klient oli erutatult püsti hüpanud. “Ma olen kuulnud, et nii käivad siinkandis asjalood.”

Baarman põrkus nagu veidi tagasi, kuid teise surve ei õgvenenud millimeetritki. Ning lõpuks, ohates, tõi baarman peale pikka tagaruumis kolistamist mingi võtmenässi, mingi roostes jupstüki ja ulatas selle ideaalsele kliendile.

“Siin see on,” lausus ta üksnes. Nad kumbki ei märganud, et võtmele oli graveeritud juuspeen tekst “Sitamaja võti, 1911”.

*

Teadurid Armando ja Sai seisid teletorni ümbritseva aiakese ees ja painutasid päid nii tugevalt taeva poole kui andis. No oli see instrument alles täiuslik! Tipust võis kindlasti kogu linna kerge vaevaga monitoorida.

“Kas sa näitlejale ja prostituudile maksid ära?” päris Armando pead liigutamata.

“Jah,” vastas Sai, vahtides samuti ainiti üles, tornitipu poole. Ta kujutles juba ennast seal istumas ja inimsipelgate üle arvet pidamas. “Jube odavalt saime. Seekord trumpasime küll kenakese kavalusega endale vajaliku aparaadi.”

Valvuriputka kardinapilu vahelt jälgis neid kellegi tige silm. Silmaomaniku higises käes leemendas vihasekspigistatud pesapallikurikas. Teda ärritasid igasugu õnnelikud idioodid värava taga.

II LL5 Karp ei olnud korralikult läbi raputatud

2009-04-19T18:21:00.001+03:00

Valge alustas kindlalt nagu alati e2-e4 ja muigas habemesse. Tema jaoks oli male ainult mäng ja eelseisev üksnes meelelahutus.

Tegelikult ei olnud see muidugi valge vaid Rein, kes valge malendirivi taga habemesse muigas. Valgel polnud habetki. Valget polnudki, oli rida valgeid nuppe.

Ettur vaatas naabri eemaldumist kahe sammu võrra ette ning ta tundis endas kihvatust tõusmas. Miks alustas käimist jälle seesama “teine” ettur, seesama, mis kahe kuu eestki, siis kui malendid viimast korda laual olid käinud. Ta mäletas asja väga kenasti, ta oli toona kolm sammu paremal seisnud ja ette oldi lükatud just sama nupp mis tänagi, selle võis ära tunda väikesest kriimust, mille Reinu poeg, väike Mart, kunagi sirkliga etturipeale kriipinud oli. Ja kuidas on lood tõenäosusega? Eelmine kord oli etturit tabanud edu 8:1 süsteemis. Okei, sellest võis aru saada, sest keegi ju pidi sammu astuma, keegi pidi loto võitma. Aga täna? Kriimupäisele etturile oli langenud osaks teine 8:1 õnn järjest, ja see tähendas kokku juba 64:1, mis oli üsna kõrge joppamislävi. Siin pidi olema miskit viltu, siin pidi miski haisema. Malendeid ei oldud karbis enne lauale välja kallamist korralikult raputatud. Ettur ei pidanud järsku selle ülekohtutulva all vastu ja sülitas piki eemaleastunu siledat kukalt hea vihase liraka.

“Mine persse!” sisistas ta.

Rein vaatles Anti ehmunud nägu ja muie ta habemest ei kadunud. Vastane oli vist tõepoolest loll mis loll. Vahib juba esimest käiku nagu kutsikas robotit. Hakkas näima, et sellisega on isegi piinlik maletada, sest male käib teatavasti pea abil. See on sama nagu võistelda teivashüppes teibata mehega.

“See ettur...,” Anti sirutas käe värisedes välja ja osutas lauale. Mehe nägu oli valge nagu lina, nagu oleks ta just ilmutust näinud. “See sülitas teisele kuklasse!”

“Kuule,” Rein ei kavatsenud sellises komejandis kaasa lüüa. “Annad alla, siis anna alla! Sellel etturil pole häda...,” siinkohal mehe lause katkes, sest ta oli näitlikult etturit puudutades selle märga pead tunnetanud. “Jeerum!” sõnas mees nüüd ja ta käsi võpatas tagasi. "Märg!"

Ühte värvi malendid on teadupärast väga kokku hoidev rahvas. Nad on ühe asja eest väljas, nende töö käib koos, hierarhia on paigas ja suhted selged. Välja arvatud siis, kui karpi pole eelnevalt piisavalt raputatud ja esimese käigu juhtub tegema sama ettur, kes eelmiselgi korral. Selline asi ajab teistel etturitel harja punaseks. Sest- ja seda teatakse juba märksa harvem kui samavärviliste malendite koostööaldisust- malendid on ka väga emotsionaalne rahvas.

“Mida sa ilastad siin?” kriimuga ettur vaatas selja taha ja viibutas rusikat. Ta oleks ju süljanule kallalegi tormanud, aga ta ei saanud. Teda takistasid reeglid, piirangud ja sätestused. Ettur, nagu iga teinegi malend, ei tohtinud väljuda ruudu piirest, ta ei tohtinud mõelda. Ja ettur, tule taevas appi!, ei võinud tagurpidi käia! “Mine ise persse!”

“Ei tea, ei saanud keegi aru, onju!” tagumise etturi häälest kostus närvilist vingumist. Talle oldi ülekohut tehtud. “Sobi käib, nii et mühiseb!”

“Mis pagana sobi?” Eesolev ettur ei olnud sobi teinud, tema süda oli puhas. Ta oli küll imestanud, kui teda teist korda järjest ette lükati, oletanud, et elu on ikka ilus küll, et teda muudkui välja valib ja esile tõstab, aga sobi ei olnud mängus olnud. “Ma olen väljavalitu!”

“Persetki sa oled! Sobimees oled!”

“Ja kuidas ma seda sobi sinu arust tegin?”

“Karpi ei raputatud korralikult läbi, sedasi tegidki.”

“Kas mina raputan karpi või? Mina või?”

“Ei mina tea, kes raputab, küllap mõni sobimees raputab.”

Ettur valetas siinkohal, selge see, sest kõik teadsid, et karpi oleks pidanud raputama Rein. Aga Rein hoidis oma malendeid väga. See, et väike Mart oli lapsena malendikarpi sageli raputanud ja sealjuures laialt ning hambutult naeru lagistanud, ja et nupud olid seda elu pärisosaks pidama hakanud, oli isale, Reinule, teadmata. Mart oli nüüd suur, aga nupud endised. Mart raputas tänapäeval õhtuti oma voodis tasahilju tüdrukuid, nupud seda ei mõistnud. Nende nägemus raputamisest ei olnud muutunud.

“Sa oled ikka päris lollakas,” sõnas eesolev nupp nüüd ja vaatas põlglikult ette. Kaua võis idioodiga vestelda!

“Kohe vaatame seda asja,” pomises tagumine ettur ning tegi siis midagi täiesti ootamatut ja kõigi malereeglite vastast. Ta astus kaks sammu edasi, ise, ilma vastase käiku ära ootamata, ilma Reinu käe ja taibu abita.

“Sa ei tule minu kõrvale, siga!” kiunatas kriimuga ettur nüüd ja muutus nupust punaseks. "Sa ei käi siin malekäike!"

“Tulen, kuhu tahan,” teise häälest kostus kõikumatust. Talle aitas ülekohtust. "Käin, kuhu soovin!"

“Ahah, või nii on lood? Siis palun!” röögatas punase peaga nupp ja astus omakorda sammu edasi.

Rein ja Anti olid kangestunud. Nad vist isegi ei hinganud. Anti lõdises kergelt, vaevunähtavalt ning võpatas iga uue etturite käigu juures veidi tagasi. Ta kartis hirmsasti neid väikeseid, iseliikuvaid ja vihast kisklevaid väikesi jubinaid.

“Sa raisk! Vahi seda!” mahajäänud ettur ei jäänud võlgu. Ta astus nii jõuliselt kolm sammu edasi, et malelaud vappus. “Laks!, laks!, laks!” kisendas ta ise. Nüüd oli ta juba mustade rivi vahetus läheduses, kuid teda ei näinud see huvitavat.

“Ettevaatust, mustad!” kiljatas teine ning ta pea läks punasest lubivalgeks. Alles nüüd taipas ta, millega nad hakkama on saanud, kuid eesolijat see ei huvitanud. Sõge viha oli ta täiesti pimestanud, isegi sel määral, et tema jaoks olid kõik nupud hetkel mustad.

“Mind-ei-ko-ti!” luges ta jõulises rütmis ning astus iga silbi juures edasi, sedasi, et mustad nupud laiali lendasid. Ta kukkus üle lauaääre alla ning siis tegi Rein saatusliku vea. Õigemini ta ei teinud seda viga, seda tegi temas istuv instinkt. Ta kargas üles ning püüdis oma etturi laua äärelt kinni.

Valge lipp oli mängu jälgides viimase piirini viidud. Etturite omavoli ajas teda üht pidi vihale, kuid teisalt näis ometigi, et poisid võivad võidu uudsel moel ja probleemideta koju tuua. Ta värises kui kuvalda kellassepa haamrikeste vahel, ta tahtis üht pidi nii jubedalt kaasa lüüa, oma suure löögijõuga laual puhastustööd teha, kuid veel enam soovis ta võitu. Ning siis, just siis, kui tema ettur oli musta kuninga ja lipu ümber ajanud, siis kui Anti pidi loogika kohaselt käed tõstma ja kaotust möönma, kargas Rein järsku valge lipu selja tagant üles.

Ära kunagi ehmata saaki jälgivat tiigrit, ütleb võib-olla tiibeti vanasõna ning india vanasõna kiidab arvatavasti takka, et ära kunagi üllata latsutajat. Sest tulemused on ettenägematud.

Rein püüdis etturi ning siis lõi valge lipp mehe omakorda tuimas välkkiiruses maha. Ta töötas nagu poksija rusikas, ta sähvatas nagu rakett. Kurat! Teda ka lõppude lõpuks ei huvitanud! Ta tegi seda instinktiivselt.

Ruumis valitses mõnda aega täielik vaikus, siis aga tõusis Anti vaikides püsti ning hakkas au andes aplodeerima. Tugevalt, üha kiirenevas rütmis. Ta jälgis pingsalt laual malendeid, tabas ära mingi ainult talle teada oleva hetke ning lükkas siis kogu krempli sekundi vältel üle lauaääre karpi, lõi kaane kinni ning raputas.

Aina raputas ja raputas. Ta hoidis karbist nii kõvasti kinni, et sõrmeotsad muutusid valgeks. Aga järgi ta ei jätnud.

Musta mantliga mehed

2008-12-04T15:50:00.001+02:00

http://www.rahvaraamat.ee/index.php?id=62&no=R110604

Erakordne info Maa elanikele

2008-11-13T10:44:00.001+02:00

http://www.apollo.ee/product.php/0992094

http://www.raamatupood.ut.ee/product.php?prod=264810&batch=0&page=0&sort=0&back=0&menu=&keywords=voolaid