R(n)ikutuse tase

Istusin maha, tellisin päevaprae ja piima ning pöörasin ajalehe õiget pidi enda ette. “Korralagedus piimakombinaadis” lugesin esikaanelt suurt pealkirja, lasin silmadel juba üle ridade libiseda, kuid mõttel mitte. Mind segas õiglust otsiv hääl kõrvallauast.

“Mina olen tavaline töömees ja mina neid asju ei tea,” õiendas seal keegi siira näoga meesterahvas ning laiutas kaaslaste suunas, kes teda kaastundlikult vaatasid, käsi. Mehel oli seljas punane kampsun ja jalas sinised kuluvad, tema nägu kattis kerge habemetüügas, see oli väsinud ja kuidagi loppis, ma ütleks isegi et läbinutetud. “Saate aru,” rääkis mees edasi ja löristas ninaga, “ma pidin tagasi sööklasse minema, ma olin töötajatele valed jogurtid viinud. Möödas oli vast pool tundi, rohkem kindlasti mitte.

Valvuri tõkkepuu juures jäin seisma ja lasin törtsu signaali, sest kedagi ei paistnud putkast. Valvur tõstis siis laua alt pea välja ja ütles, et kule, ära praega sega, et ta on hetkel valves, ja et ta on kinni. Küsisin, et kas ma võin minna uuesti sööklasse koka juurde, vahetan jogurtid välja, aga putkaaknast paistis nüüd veel vaid käsi, mille näpp osutas minemaajavalt söökla suunas.”

Istusin, ajaleht käes, ja jälgisin huviga kõrvallauas vestetavat veidrat stoorit. Ettekandjatüdruk tõi prae, noogutasin talle tänulikult ja ajasin kõrvad uuesti kikki.

“Noh, kohe fuajees oli Fedja, ja ma küsisin talt, kas kokk on veel köögis. Fedja töötas parasjagu jube kiiresti, ta ütles, et tal on hetkel jube suur rutt peal, et ärgu ma segagu teda. Noh, ma läksin siis edasi, läbi garderoobi, sest nii on veidi otsem, ja seal, pika pingi peal, helendas parasjagu täiel intensiivsusel Rain. Mul hakkas teda vaadates veidi kõhe, ma polnud teda enne nii näinud, ta silmad olid veidrasti punnis ja puha. Kuid ma ei saanud sellele kaua mõelda, juba nägin, et nurga taga, teise pingi peal, lainetab võimsalt Unn. Ühest riidekapist kostis hääli, piilusin poikvel ukse vahelt sisse, seal kükitas Arvi ja luuletas vaikse inina saatel. Teate, mul läks süda veidi pahaks, aga astusin ikka muudkui edasi.”

Ma ei saanud midagi aru. Õnnetu mehike rüüpas õlut, keegi tema sõpradest tellis seda juurde, osutades laual paiknevale püstisele pappkolmnurgale, millel oli kiri Rock 2=3. Õllemulin näis meest veidi rahustavat.

“Saate aru,” jätkas mees oma jutustust ja tupsutas räpase salvrätinartsuga silma alt niiskust vähemaks, “tsehhi jõudes sattusin nagu telekasse, filmi, noh, või kuhugi. Raul tegutses siinsamas ukse juures, otse laivis, Räimond tungis tema kõrval piik ees jultunult vallikraavi. Taamal tegid kaks meest virgestusvõimlemist, ma ei saanudki ukse juurest aru, kes nad sellised täpselt on, sest nad rabelesid nii kõvasti. Läksin edasi, mu silme ees virvendas Veiko, keegi palus minult heledal häälel mingit laadi annetust, et ma võivat ise valida, mida ja kuhu annetan, teisalt pakuti võimalust kõvasti maiustada, kuid ma keeldusin kõigest. Mann võttis kraanikausi juures midagi mehiselt ette, see mind väga ei häirinud, küll aga öögatasin, kui nägin, kuidas Villi peeru kärtsutas. Avasin juba ukse, et lahkuda, kui keegi hõikas, et äkki ikkagi viivitad veidi, oled koos meiega ja nii. Ma ütlesin jube irooniliselt, et ei, aitäh, et saate aru vä, aga et kus kokk on, teate vä? Sergei õiendas häälekalt ja vastas, et täpselt ei tea, paljud on teises ruumis marjul, ehk on seal, või siis äkki bossi kabinetis helistamas.”

Kogu lugu oli nii jabur, näis lausa sürrealistlik. Märkasin alles nüüd, et praad mu ees laual on täiesti jahtunud, puutumata. Olin juttu kuulates üksnes keeduporgandirõngad instinktiivselt salatist kahvliga välja nokkinud ning taldrikuservale kuhja seadnud.

Mees klõnnis suurte lonksudega õlut. Tundus, et suurem šokk hakkas mööda saama, tema hääl oli nüüd kindlam, ta jätkas rahulikumalt, kuigi vedas vahetevahel väriseva nimetissõrmega närviliselt klaasiserval ringe. Tema sõbrad kuulasid vaikides, ainult nüüd ja siis röhatas keegiv madalalt.

“Koridori seina äärde toetatud maalil oli Kaur. Ma ei üllatunud enam millegi peale. Mööda koridori töllerdas minu suunas täiesti kaine Priit. Ta vabandas ja nii, ütles, et läheb kohe duši alla, kuid siis ilmus ta pilku uus sädelus, talle tuli vist mingi uus mõte. Ta pööras otsa ringi ning pomises midagi, et ehk läheb edastab siiski enne duši alla minekut mingi päriliku sõnumi. Hõikasin talle järgi, et kas äkki tema teab, kus kokk on. Priit hõikas vastu, et ennist jäi kokk väga hilja peale, aga võib-olla, et ta on praegu õue peal sara all.

Kehitasin õlgu ja viskasin igaks juhuks pilgu ka puhkeruumi, et äkki on kokaroe seal. Malelaua taga istus suitsetav Reet, kes oli äsja saanud mati. Reeda selja taga seisis Aap, kiibitsus näol. Oli ütlematagi selge, et tema oli reetur, kelle abil Reet mati saigi. Ning siis toimus meie kõigi silme all kohutav õnnetus. Vahtisime silmad punnis põrandal toimuvat, ning et kuna see näis kõiki häirivat, keeras keegi raadio kõvemaks. Sealt tuli ilmateade. Lubati vahelduvat pilvitust ning igalt poolt kostis rahulolev sisin “Jess!” ja “Jess!”. Nägin veel, et Reinu kallistus oli tundeküllane ja pikk, et Vahur anus puhkeruumi nurgas põlvili, et Rainer meelitas kuidas jaksas ning Erki liialdas kõike julmalt. Läksin välja, edasi. Ma pidin need kuradi jogurtid välja vahetama lõpuks!”

Pistsin midagi suhu ja mälusin. Veider, kui taldrikule pilgu heitsin, sain aru, et porgandid on kadunud. Kas tõesti võis olla, et inimene ei tundnud põnevuse käes maitset? Kas ma võisin näiteks head raamatut lugedes sitakrõpsu süüa ja sooja kust teetassist peale rüübata? Äkki olingi nii mõnikord teinud, ise sellest midagi teadmata?

“No ja siis jõudsin lõpuks sööklasse, noh. Ma ei uskunud oma silmi! Koka-abi, see kleenuke kutt noh, leotas parasjagu porgandit! Oli näha, et ta ei tea täpselt, mis ta teeb, ta pea oli täiesti sassis. See selleks, okei, aga et koka varbad olid üleni villis, see ajas mind otse ja oksele. Küsisin kokalt, et kus valed jogrutid on, kurat, aga ta ajas mingit segast juttu, et neil näidatakse lõuna ajal suurest telekast vutti, ja ega inimesed siis tähele pane, mida endale sisse ajavad. Andke jogurt tagasi, ütlesin, õige jogurt on siin, aga kokk ainult naeris nii eemalolevalt ja õõnsalt kuidagi, ta oli täpselt sellise näoga, nagu oleks ta mõnda kaljuõõnsusse kinni jäänud ja rapsib nüüd hädaliselt, et vabaks pääseda. Kogemata heitsin pilgu aknast välja. Alev näis hetkel inimtühi ja õnnetu, aga tundus, et seal kaugemal, taamal, istub keegi siiski nukralt neemel. Tunnetus oli täna väga hea, kiitis koka-abi ning ma kuulsin selgesti, kuidas keegi köögis leelotas.

Persse! Röögatasin siis, sest ma sain aru, et valesid jogurteid enam mingi nipiga tagasi ei saanud. Tüübid olid valed jogurtid pintslisse pannud, pudelikesed vedelesid siiani laudadel. Saate aru, need oldi välja jagatud nagu tavalised. Mida ma nüüd poes juhatajale ütlema pidin, ma ei kujutanud lihtsalt ette. Juhataja ütles, et need pudelikesed on väga kallid jogurtid, et need peab kindlasti kätte saama.”

“Vabandage!” Ma ei pidanud enam vastu, kogu see suuline kunstiteos, kogu see nii laialivalguv, kuid samas nii kokkupuutuv esitus lõi minus võimsaid emotsioone. Maad hakkas võtma kuri kahtlus, mul hakkas vormuma versioon. “Kuulsin kogemata teie juttu pealt. Mulle jäi ehk asjast vale mulje, aga kas te kasutasite oma tekstis ka ohtralt suuri tähti või mida?”

Mees vaatas mind tuimal näol nagu kala akvaariumiklaasi tagant. Kogu nende kamp oli nagu totraks virutatud, nad mämmutasid üksnes suid.

“Aga kust mina teha-ha-a-n!” purskus jutuvestja äkitselt nutma nagu nurga tagant välja astuv õnnetu jõnglane ning surus oma jämedad pahklikud töömehesõrmed sardellidena näo ette. “Kust mina teie asju teha-ha-a-n!”

“Rõõmo on kirjaoskamatu,” ütles keegi mehe kõrval istujaist mulle asjalikult, nagu seletuseks, ja vedis suunurgad allapoole, näitamaks, mis ta sõbra asjadest hetkel arvab.

“Aga mis jogurt see selline oli siis?” pärisin ma, jätmata piinatud selli ikka veel rahule. Uudishimu lihtsalt ei lasknud, uudishimu lihtsalt vägistas mind. Ma ei oleks öösel magada saanud. “Pudelikestes veel!”

“Aga kust mina teha-ha-a-n,” möirgas Rõõmo edasi nutta. Raisk, ta tundus mulle nagu imik. “Ega mina tea, mida te sinna igale poole kirjutate kogu aeg.” Mees viipas aknast välja, pidades silmas ilmselt kõiki meid, kes me väljaspool teda ennast eksisteerisime, kogu julma maailma.

“Sellised jogurtid olid,” halas mees ja ulatas minu poole mingi pudelikese. Nägin hästi silti pudelikesel. Hispaania kärbes, ütles see.

---------------------------------------------
Testi tulemused

A - Ma ei leidnud loos ühtegi vihjet seksuaalelule.
Oled siiras ja puhas inimene. Sinu peas ei keerle riivatusi, sa oled neist puutumatu ja vaba. Siin ja seal peetakse sind veidi robotlikuks, aga see ei häiri sind. Sa armastad lapsi, aga ainult siis, kui nad on mujal.

B – Mul tekkis lugedes kahtlus, et midagi on viltu. Ma tähelepanelikustusin ning mulle hakkas tunduma, et eestikeelseid nimesid saab kurjasti ära kasutada. Leidsin loos kümmekond peidetud seksi juhtumit.
Oled tavaline kodanik. Edu sulle su tegemistes!

C – Lugu on tummiselt erinevaid viiteid seksile ja selle ühetele täis. Leidsin lugedes 11-38 erinevat viidet sugueluga seotule.
Oled hea ja läbinägeliku peaga poiss, sinu arvele võib kirjutada IQ. Jätka maailma vaatlemist endale omases rütmis.

D – Leidsin loos üle 38 seksijuhtumi. Tormasin kohe lõbumajja/seksipoodi ja ostsin kauba, mille ka kohe sealsamas ära proovisin.
Lood on täbarad. Oled haiglase fantaasiaga sell. Hoia ennast elus ja eriti avalikes kohtades tagasi, kasuta nii tihti eneserahuldusventiili kui võimalik.

Toolide krabamine

Pidu oli jõudnud sellesse faasi, kus pulmaisa läks ja istus klaveri taha, tõstis kaane üles ja virutas näpud täiest jõust klahvidele.

“Toolimäng!” huikas ta reipalt ning inimesed viskasid kiiruga viina. Enne areenile siirdumist oli hea pits tühjaks teha. See andis vajalikku kuraasikütust, kuigi oli selge, et seda vahutas niigi igamehe silmis piisavalt.

“Võtame ringi, võtame ringi ümber toolide!” käsutas pulmaisa ja mängis klaveril kui nupust nikastanu mingit kiiret viisi. “Hiia-hiia-jee!” laulis ta ajati kaasa. “Pange tähele! See on õhtu tähtsaim võistlus, just siin loositakse välja peaauhind! Ja peaauhind...,” mees vaikis korraks, peatas ka muusika ja silmitses laial irvel saali vabale põrandaosale kogunevat massi. Nood vahtisid vastu, mokad joodud viinast veidi töllerdamas, pead viltu. Pruutpaar oli jõukatest peredest, nende vanemad olid ettevõtjad ja nii, ehk oli auhind tõepoolest midagi head.

“Ja peaauhind,” pulmaisa mängis tušši, “on lõunasöök Inesega!”

Ines oli kuulus laulja ning inimesed reageerisid teatele erinevalt. Mõned tegid sellist nägu, et nojah, kahju küll, et ma lumekuuliga postist mööda viskasin, kuigi tahtsin ju ajaviiteks pihta saada, aga teiste silmis lõi põlema leek. Õhtusöök Inese endaga- nämma! Ja nämma polnud seejuures mitte söök.

Klaver alustas lustakat pala ning pulmalised kõndisid ringiratast ümber toolide. Paljude näol mängles üleolev naeratus, teistel siiski mitte. Viimased ei teeselnud, nende ilme kandis juba praegu ettevaatust ja ärevust, valmisolekut. Lähemal vaatlemisel võis siiski aru saada, et ka naeratuse teesklejate kehas valitses sama pinge. Mäng võis olla küll mäng, kuid ega keegi seepärast veel mömm ei olnud.

“Hiia-hiia-jee!” laulis pulmaisa ja katkestas siis ootamatult mängu. Inimesi rabas järsk spasm. Alles nii uljasti suunurka kergitanud emotsioon kadus nagu nõiaväel ja igaüks krabas kuidas suutis. Toole oli ringis ju üks vähem kui inimesi nende ümber. Ning vaikuse saabudes pidi keegi toolist ilma jääma.

Ilma jäi Kaarin. Rapla kultuurimaja koka tütar. Ta oli pulmas koos oma boyfriendi Hannesega, kes oli omakorda pruudi kauge sugulane. Kaarinit ei tundnud siin keegi, tema väljalangemine oli teiste jaoks pigem kergenduseks.

“Hiia-hiia-jee!” kõlas huile ja klaver klõmatas inimesed liikuma. Üks tool eemaldati ning jälle asuti koos tuiama.

Muusika lõppes, inimeste näod muutusid jube ärevaks, nad hakkasid rabelema, viskusid toolide suunas ja krabasid jälle kuidas suutsid. Kellelgi lendas eest särginööp. Keegi tüsedam naine libastus oma kõrgel kontsal ja kündis oma hiigelsuure valge atlasstrussikuga kleidi all jõuliselt parketti.

“Sobi!” kiunatas Ants Laas, peigmees ise, ja näitas näpuga enese ees toolil istuvale Rain Kaldale. Kikilips tema kõril liikus ärevalt vasakule-paremale. Mees hingeldas raevust. “Ta tõmbas jõuga tooli mu alt ära!”

Inimesed istusid ihaldatud toolidel ja pigistasid kahelt poolt reisi toolipõhja oma ärevusest värisevate pihkude vahele. Nemad olid omadega omas, neid sedalaadi mured ei häirinud. Nad lõkerdasid valjusti, neile tegi peigmehe tragöödia nalja. Nad ei aimanud, et väljalangenu viha on ehtne, et ta tundis tõepoolest, et maailm petab teda hetkel täiel määral, lüpsab, ja ta ei saa sinna midagi parata. Ta oli nagu süütult süüdi mõistetu, kelle üle kohtunik koos teistega naeru itsitas.

“Kui jäid ilma, siis jäid ilma!” kostis kuskilt rõõmus teade, selles kõlas paarkümmend protsenti parastust. Teisalt lisati: “Kes on väljas, see on väljas, elu sõltub toolinäljast!”

Rahvas kõõksus jälle naerda. Vaimukus oli vesi nende veskile, nad tahtsid juba jätkata, kaua võis ajada mingit jura eemalseisjaga, mängust väljas olijaga. Peigmehe näol oli tige ja pettunud lõust. Ta mõtles Inesele ja mitte endale koos temaga. Pulmalised tegid teineteisele silma ja vangutasid kulme kergitades päid. Kes käskis peigmehel selliseks kotiks osutuda? Too läks laua juurde ja istus oma kohale selle otsa. Üksi oli siin kuidagi külm.

Mäng jätkus, saalist kostus kilkeid ja lärmi, pulmaisa “Hiia-hiia-jee’sid” ja sajatamist, kui keegi toolist ilma jäi ja lahkuma pidi. Kaotajad siirdusid ükshaaval laua äärde ja potsatasid pettunult istuma. Nad sonkisid kahvliga vihaselt kartulisalatis herneste vahel ringi ja viskasid klaasistunud pilgul lakke vaadates viina. Kogu see asi ärritas neid hirmsasti. Mäng ei olnud enam mäng, sest sellel oli auhind. Selline auhind, mida paljud tõepoolest ihaldasid. Õhtusöök Inesega ometi! Keegi ei tunnistanud, et oli mängust ausalt välja langenud. Oli selge, et ka nende puhul oli kasutatud alatuid nippe, lööke allapoole vööd, sobinguid ja ebaausat nügimist. “Kes ise nügis, andku märku!” oleks võinud neiltsamadelt inimestelt koosolekul küsida ja tõusnud poleks ühtki kätt. Ometi võis põrandal muusika lõppedes näha sellist madinat, et sumosport oleks siit ideid ammutades suure sammu edasi astunud.

“Nägite nüüd, jah?” kriiskas Aire Pinnas, ämm ise. Ta oli võimsa kehaga naisterahvas, ta oli eestvaates kaks korda nii lai kui tema vastabielluv tütar. Üks tema rind oleks ära jootnud sada last, kui seal oleks piim sees olnud. Aga ei olnud. Tavaline rasv oli. Ämm osutas näpuga enda ees toolil ähkivale ja lipsu laiemale venitavale Rain Kaldale otse näkku, kulliküüs peaaegu torkas mehe silma. “Nägite, mis ta tegi?”

Muidugi oldi eemalt laua äärest kõike nähtud. Ämm oli tooli seljatoest kinni krabanud, seda enda poole väänanud, juba seljagi keeranud, et oma võimas kannikas toolile vajutada, kui järsku läbis õhku mingi vile kuju ja tool naise päraku all oli okupeeritud. Seal istus Rain Kalda ja lagistas laia, loogilisusele viitavat naeru nagu mees muiste. Naerus oli midagi robotlikku, kuid seda ei saa mehele pahaks panna. Tuhat kilo midagi üsna sisisevat ning tigedat hingas peaaegu näkku ning oli väga lähedal. Liiga lähedal.

“Te ikka teate, kes see noormees on, jah?” päris ämm ja prantsatas nii raskelt laua äärde, et pulmaisa võpatas. Toolid olid arvel, restoran pidi omanikule kahjudeta tagasi antama, nii oli kõigile soodsam. “Teate, kes ta isa on, jah?”

Aga keegi ei teadnud. Pulmaisa kiikas veel viimast korda nagiseva tooli poole ämma all, hõikas siis kõhklevalt “Hiia-hiia-jee!”, kuid see ei paistnud enam lauarahvale korda minevat. Kes siis oli selle jultunud toolikrahmaja isa?

“Edmund Kalda!” pahvatas ämm ja haukas nii suure suutäie rosoljet, et kuulajad olid hetkeks segaduses, mille üle siis nüüd õieti üllatunud peaks olema. Suur naine kallas endale klaaskannust punast jõhvikasiirupi morssi. “Jah, seesama Edmund Kalda! Riigikogust.”

“On ka vä, raisk?” päris Reimo Jõnn, mees, kes kandis kaelas hõbeketti. Reimo oli müügijuht, ta teadis iga Eesti poodi peast, ta oli neis kõigis oma kaupa pakkumas käinud. Ja mitte üks kord. Mehe läbilöögivõimeline, päevitunud lõug tõusis jõnksu kõrgemale ja ta viskas pitsi viina oma laiade hammaste taha. Tema väikesed silmad püsisid nüüd lahtirebimatult toolikrabamisareenil. Ta kontrollis võistlejate iga liigutust hoolega. Tal oli sellega nüüd pistmist, ja vägagi.

Asjalood olid selgelt muutunud. Ja muutunud Rain Kalda kahjuks. Ta jäi ring ringilt “ellu”, ja kuigi ta ei kasutanud selleks mingeid muid võtteid kui teised, kostus kaotajate leerist pika laua tagant pidevalt jahmunud üüdeid. “Ai, tõbras!” kõmistas keegi, kui mees järjekordselt toolile istus, ja kuskilt tagantpoolt kostis: “Vaata aga vaata sitapead!” Järgmine ring asjad ei paranenud. “Assa pasatskinägu küll, raisk!” kostitati mehe edu toolipõrandal. “Emanikkuja nüt!” Ülbus oli vaataja silmas ja kipitas seal nagu seep.

“Saate aru vä,” rääkis viltu vajunud lipsu ja silmaga, halli pea ja samasuguste pükstega purjus teoreetik, haritlane Feliks Koom laua ääres, ja kümmekond pead tõmbus magneti suunas. Feliks Koom oli juba kaine peaga autoriteet, mis siis veel praegusest rääkida. “See mäng on koopia sellest, mis toimub igapäevaselt ka inimeste maailmas. Igaüks tahab ju leida endale elu jooksul koha, ameti ja identiteedi, oma tooli. See on samasugune mäng nagu mängivad tiigrikutsud oma müramuses, nagu mängivad maonoorikud kikkamunadega polkat.” Mees oli üsna purjus, aga see talle meeldiski. Viin oli paras õli tema ajuhammasratastele. “On nii- ja naasugused tingimused, palun, määratletagu ära, kes sellises keskkonnas tipptegijaks saab, milline hierarhia välja kujuneb. Maailmas on alati vaja mingit kogust ametimehi, aga mitte iial nii palju kui soovijaid on. Konkurentsi tingimustes jäävad järgi kas spetsid või libedikud, kes leiavad jätkuvalt oma tooli. Nii ka siin, nõrgemad lähevad järjest välja, ja oma koha leiab vaid suurim spets, antud mängu iseloomu teades, libedik, võitja.”

“Issand,” sosistas ämm ja viskas endale väikese kotleti suhu nagu ahju. Nägijatel hakkas kotletikesest kahju. “Aga ongi nii ju! Nad on oma haarmed siia ka ajanud!”

“Saate aru vä,” jätkas teoreetik, ja lõi kahvli niimoodi suitsuheeringa tüki sisse, et sibularõngas ka külge jäi. Ta tõmbas saagi liual ligunevast hapukoorelörtsist läbi, pistis suhu ja kallas viina peale. “Me ei saa sellele töllakale peale mängu öelda, et hahhaa, sorry mees, mäng on nüüd läbi, oleme võrdsed tagasi. Olid kõva klutt küll, ja nii edasi, aga reaalsus on midagi muud, ja et proovi selles ka midagi ära teha. Me ei saa seda öelda, sest me ei ole võrdsed tagasi! Ta trambib meil igas asendis!”

“Nii et...,” Reimo Jõnn otsis sõnu ja sõrmitses samal ajal ketti kaelas. “Nii et see mäng siin, see lihtsalt eraldab sõklad teradest, juhatab meile mölaka, rõhuja kätte?”

“Väga täpselt form-blureeritud,” vastas teoreetik. Ta oli täis. Täis-täis. “See mäng on libedike väljaselgitamiseks ideaalne abivahend!”

Näod pitside taga kiskusid vägisi punaseks. Teoreetikul oli tuline õigus. Nende hulka oli sattunud krabaja avalik-õiguslike krabajate maailmast, nende kui maksumaksjate turjal sooviti talluda ka nende vabal ajal, lausa püha pulmapeo ajal.

“Sellistele ei piisa iialgi omaenda vutlarist, raisk, näete ise!” jätkas Feliks Koom ja osutas toolipõrandale. Rain Kalda istus järjekordselt toolil, nägu õnne ja ärevust täis. Kohtumine Inesega oli veel vaid ühe inimese kaugusel. “Nad ronivad igale poole, ronivad tavaliste inimeste hulka ja teevad siis sellist nägu, et kõik on okei. Aga ei ole okei! Kui midagi jagamisele tuleb, on nad kohe jaol, krabavad ära, kõik ära, mis vähegi tilpneb, kas või Inese enda! Küll ei tee nende küllale kunagi liiga!”

Just siis võitis Rain Kalda mängu. Ta tõmbas oma viimase vastase, Priit Tiksi käest tooli ära sellise elegatntsuse ja kergusega, et Reimo Jõnn lausa röögatas: “No mida sa teed, türa!”

“Juhhuu!” hõikas Rain kalda falsetis ja tõstis võidurõõmsalt käe. Ta näitas näppudel V tähte, kuid külje pealt polnud sellest nii hästi aru saada. Reimo Jõnn luges näppudelt välja hoopis teistsuguse märgi, ilmselt häiris tema maailmapilti just kuuldud teooria ja liigne viin, mida valitses temas parasjagu 2,4 promilli. Mees uratas pahaendeliselt “Vittu!” ja sööstis raketina teele.

Rain Kalda peksti sel õhtul nii hirmsasti läbi, et ta leidis ennast järgmisel päeval haiglast. Tema kõrval istusid tema vanemad. Ema nuuksus, isa krabistas ajalehega, aga muidu oli palatis haudvaikne.

“Krabamises oled sa meister, jah!” oli keegi eelmisel õhtul hüsteeriliselt kiljunud ning maas kööku tõmbunud ja pead kinni hoidvat meest brutaalselt jalaga makku tagunud. “Aga eks vaatame, mis sul peas ka valitseb!” idee näis suurepärane, kontrolli alt väljunud massis leidus mitmeid, kes oleksid hea meelega tõusiku pea skalpellitsi viiludeks lõiganud nagu arbuusi ja sinna sisse sülitanud. Siiamaani ei ole selge, miks ei lõigatud. Ilmselt ei leitud skalpelli.

Olümpiavõitjad nägid suvaliste tölbanite tagatulesid

Stendile oli ilmunud uus ja värvikirev plakat, mis teadustas üle koolikoridori: Juba kuu aja PÄRAST! Kooli meistrivõistlused 100 meetri JOOKSUS! Tule, osale ja VÕIDA. Mäkk ja Fred seisatasid ja lugesid.

“Ossaa!” ütles Mäkk ja tema häälest kostis õhin. Ta oli veidi prõnnakas laps, veidi ümarate põskedega, üsna jämeda reiega. “Peaks vist minema! Võita tahaks küll jubedalt.”

“Sina?” imestas Fred. Tema oli päevitunud ja sitke, alles eile staadionil lõike lipanud klutt. Tema noorel peenel käsivarrel olid juba esimesed kauged märgid biitsepsist, jalad olid tasahilju millekski sõlmilise köie sarnaseks arenemas. “Mida sina seal teeks? Sa pole trenni teinud ega midagi! See, et mina lähen, on selge, aga sina, tead..., noh, tegele millegi muuga.” Ta patsatas peopesa teise kannikale, mis võdises veidi.

“Aga võistluseni on veel kuu aega aega ju!” sõnas Mäkk. “Ma jõuan treenida küll.”

“Kuu aega?” teine poiss puhkes helisevalt naerma. “Sa ei tea spordist ikka üldse midagi. Ma pole sind elu sees staadionil näinud ja sa ütled, et kuu aega!”

“Mis mõttes staadionil?” ehmus Mäkk ja vaatas kiirelt ringi. “Räägi eesti keeles! See, et sa kodus võõrsõnade leksikonist juhuslikke sõnu pähe õpid, on tore, aga nõme!”

Fred jõllitas teist üllatunult. Kas too tõepoolest ei teadnud, mis on staadion või lollitas? Aga kohe purskas Fred jälle naerma. Lollitab ikka, mida muud.

*

Kooli meistrivõistlused saja meetri jooksus võitis muidugi Fred. Muidugi küll, aga ega Mäkk nii palju maha jäänudki.

“Tubli poiss,” kiitis treener ja patsutas heameelselt Fredi otse pähe. “Sellise treenituse pealt nagu sul, on selline võit loogiline, niiöelda kohustuslik ja rea-.”

Fred noogutas asjalikult vastu ja jätkas venitusharjutusi. Ta nägu oli tõsine, ta oli mängus tugevalt sees, asjadega kursis ning treeneriga ühe ree peal istuv ilmselge tulevikumees. Ehk leidus temas isegi täheainest.

“Aga sina?” treener pööras oma uudishimuliku näo nüüd murul lösutava Mäki poole. “Esimest korda näen staadionil, aga juba 14,7! Väga kõva sõna. Andekas poiss! Äkki tahad hakata minu grupis spetsiaalselt harjutama, sprinditrennis käima?”

“Ei, aitäh,” vastas Mäkk. Ta oli kuu ajaga märgatavalt alla võtnud. Põsk punnitas vähem, püksireis kiskus vägisi lotti jääma. “Ma treenin mujal. Ja andekas ma ka ei ole, olen alla keskmise talent. Andekas poiss oleks minu treenituse juures täna 14,4 jooksnud, täpselt nagu Fred.”

Fred võimles nagu robot. Ta painutas ennast nii sügavale ette, et teised tema lõkendavat nägu ei näinud. Teda ajas taoline mula närvi. Kurat! Ennast pole staadionil nähagi olnud, aga juba võtab selliseid spordiõnu suhu nagu talent, treenitus ja Fred.

“Tohoh,” naeris treener laialt ja paljastas kollase hammasterivi. “Ja oled veel tagasihoidlik poiss ka! See on igati tore.”

Mees lahkus ja Mäkk põrnitses tema kaugenevat nokatsikukalt. Poiss oli ilmselgelt segaduses.

“Mis pagana tagasihoidlik!” pomises ta nina alla. “Kui keegi küsib, mis kell on, ja ma viipan eemale raekojakella suunas, et pool seitse, ja tema ütleb selle peale, et te olete tagasihoidlik noormees, oleks võinud ikka ju seitse ära öelda, siis on see ju lollus!”

“Ma tahan kevadel vähemalt 14,2 joosta,” ütles Fred järsku nagu muuseas. Teda ajas toimuv segadusse, ta ei mõistnud treeneri huvi Mäki vastu, sellal kui tal juba Fredi taoline usin harjutaja olemas oli. Ta tahtis ennast tagasi kehtestada, ta tahtis asju staadionil oma vanusegrupis oma kontrolli all hoida. “Selline eesmärk nagu on.”

“Ahah,” mühatas teine. “Mul nagu mingeid eesmärke küll pole, kevadel jooksen lihtsalt 13,9, selleks ajaks on treenitus sealmaal.”

“Tead!” ei pidanud Fred enam vastu. “Kui said pähe, ära hüppa kogu aeg, eks!” Poiss oli pühast vihast lausa kahvatanud. Kuidas söandas see poolprõnna tatikas siin temast kõrgemaid sihte seada? Kes ta selline üldse oli? Teda poldud staadionil õieti nähtudki, aga muudkui mulises. “Kes sai pähe, sai pähe, mida on siin hüpata, et vaatame järgmine kord ja vaatame ülejärgmine kord!” Ta pidas teise enesekindlust, ükskõiksust sekundikümnendikega ümber käimisse ja resoluutset tooni ekslikult ülbuseks.”

“Ma ei hüppa,” kohmas Mäkk solvunult. “Lihtsalt räägin, kuidas lood lähevad.”

“Tavai!” Fred tormas närviliselt sõbra juurde, surus nina vastu nina, astus peaaegu teise varvastele, “tule homme kell kuus trenni, vaatame kui kõva kutt sa oled! Vaatame, mis kutt sa ka oled, kui sind staadionil ükskord näha saab!”

Mäkk oli nõus.

Oli nõus, kuid järgmisel päeval vaatas ta staadionil nii kartlikult ringi nagu ekslikult lennuväljale sattunud linnupoeg. Ta tõmbas pea õlgade vahele ja võpatas, kui tõkkejooksja temast rütmiliselt mööda ähkis, ta võpatas, kui kettaheitja kettaga koos ka kopsud vabastas ja valjult röögatas, ta muudkui võpatas ja võpatas. “Miks kõik niimoodi rabelevad?” päris Mäkk Fredilt ning nüüd oli tema kord näost valge olla. “Äkki läheme hoopis minu poole treenima, mul pole kedagi kodus, saame suures toas rahulikult filmi vaadata ja friikartuleid süüa. Ma sain eile just Muruniitjamees kuue.”

“Mis viga on?” uuris Fred ja sülitas sprindilõigu järgselt väsinult staadionimurusse, käed põlvile toetatud, higitilk nina otsas värelemas. “Lõigud ei meeldi või? Liiga lühikesed või pikad? Vale intervall sinu arust?” Mäki ettepanekule ta ei vastanud, ta ei saanud sellest lihtsalt aru, see tundus jabur. Lähme rahulikult teleka ette filmi vaatama ja friikartuleid õgima, sprintjooksu treenima. Idiootsus ju!

Mäkk võpatas jälle tugevasti, teivashüppaja tormas teisel pool staadionit mati suunas, piik pikalt ees nagu hobuse minetanud Ivanhoel. Poiss kiikas veel paar korda kartlikult ringi ning auras siis vaikselt ära. Tal oli staadionil talumatult jube olla.

*

Ema avas vaikselt ukse ja libises poja hämarasse magamistuppa. Ta tahtis Mäki tekki kohendada, vaadata, kas kõik on linnupojukesega korras, kas uneke on kenasti silmas ja nii. Naise pilk jäi möödaminnes riiulile, millel lebas tühi, äsjapurustatud roosa hoiupõrsas. Huvitav, mõtles ema, talle tundus, et poisil oli seal sees veel mõnda aega tagasi mitu tuhat krooni olnud. Mida Mäkk küll endale ostnud oli? Naine pöördus nüüd voodi poole, linnupojukese poole, ja võpatas jäigalt. Poiss näis küll vaikust ja rahu nautivat, silmad kinni tukkuvat, aga... tekk poisi kubeme juures võnkus rütmiliselt üles-alla.

“Kohe käed teki peale!” kiljatas ema, rebestades nii sumedas õhtus pooleldi tukkuva, pooleldi veel telekaid klõpsiva äärelinna vaikuse kaheks. Isa oli sekundi murdosaga ema juures, ta haaras naise käte vahele ning nad silmitsesid õudusega oma magavat poega. Mäkk oli kiljatuse peale küll midagi ühmatanud, käed nagu kästud teki peale tõstnud, kuid siis edasi maganud. Tekk aga võnkus edasi.

“Poiss on meheks saanud,” sosistas isa. “Lööb pihku.”

“Aga pihud on ju teki peal,” ema nuuksatas ja surus käed näo ette.

“Poisil on ehk iserahulduv peenis,” üritas isa täpsustada, kuid siis ema korises õõnsalt, minestas ja jäi lõdvalt mehe käte vahele rippu nagu surnud kala.

Kiirabi jõudis kohale kaks tundi hiljem. Ema oli jälle mõistuse juures ja rüüpas suurest klaasist lonkshaaval suhkruvett. Ta istus isa kõrval Mäki hämaras toas voodi ees ja jälgis suurtel silmadel poisi kubeme kandis endiselt jõnksuvat tumerohelist, kahe valge triibuga tekki.

Arst oli ilmselgelt teomees. Ta tõmbas kätte umbes sellised õlani ulatuvad kollased kilekindad nagu kasutatakse veiste seemendamisel ja eemaldas magava Mäki pealt teki. Ema kiljatas uuesti. Poisi reie peal töötas mingi pisike aparaat. Aparaat oli ennast nagu kaan lapse külge imenud ja vilgutas tulesid. See oli Abtroonik-8.

“Abtroonik-8?” isa vaatas veidi aega hiljem uskumatul ilmel Mäkile otsa. “Treenid magades sprinti?”

“Jah,” vastas poiss ja tõmbas voodi alt välja aparaadi tolmuse karbi ja õpetuse. “Näed, siin on kõik olemas,” rääkis ta õhinal ja osutas paberitel mingitele tabelitele ja graafikutele. “Kõigepealt määrasin oma algtasandi, oma asukoha spordis. Ma jooksin ilma treeninguta sada meetrit, sisestasin tulemuse, oma kaalu ja pikkuse, vanuse ja muu sellise ja siis hakkas Abtroonik-8 mind treenima. Paari nädala areng ja uus saja meetri jooks näitasid kohe ära, kas ma olen kiire areneja või mitte, milline andekus minus sprindi seisukohalt valitseb, ja ka selle, mis tulemuse ma oma sprindiretsepti järgi lihaseid treenides ühe kuu või poole aasta, kas või terve aasta pärast sajas meetris saavutan.”

“Kuidas see nökats sind treenib siis?” päris ema, silmitses võõristavalt tulesid vilgutavat nublakat poja reiel ja tupsutas pabertaskurätikuga oma äranutetud silmi.

“Noh, iga päev käin sellega kõik vajalikud lihasgrupid jalgadel üle, täpselt nagu õpetus käseb, ja iga teine päev ülakeha. Abtroonik-8 stimuleerib elektriliselt mu lihaseid, teeb tööd minu asemel, vormib neid sprindiretsepti järgi. Seal on teisi retsepte ka. Kui paigutada Abtroonik-8 teistele lihastele teises järjekorras ja teise aja jooksul, saab ennast magades treenida ka ujujaks või jalgratturiks, suusatajaks või ükskõik mis sportlaseks.”

Ema ja isa kuulasid Mäkki varjamatult ammuli suuga. Arst askeldas usinasti oma instrumendikohvris ja tegi nägu, et ta otsib parasjagu midagi olulist. Aga ei otsinud, ta varjas lihtsalt kohvrikaanega oma töllakile vajuvat mokka.

“See käib ju elektriga!” kolksatas ema järsku tagasi emarööbastele. Ta oli üldise seisukorra omaks võtnud, uutes tingimustes tagasi emaks kohastunud ja alustas nüüd poja eest seismist uuel platvormil. “Kas see tervisele ohtlik pole? Kas on võimalik läbi viia uuringud, mis kinnitavad selle lupsaka ohutust?” Viimane küsimus oli suunatud arstile.

Uuringud ei võtnud kaua ning tulemused olid suurepärased. Arst lausa õhetas Mäki näitajaid vanematele ette lugedes heastmeelest ja mudis õnnelikult kaelas rippuva stetoskoobi sanga. Harva, kui kellegi füüsilise seisukorra kohta korraga nii palju positiivset sai öelda. Mõõtmiste kohaselt poiss lausa pulseeris tervisest, tema kehaline seisukord liikus ülesmäge, süda pumpas verd lahedasti soontesse ja kopsud töötasid nagu tuuletõmme.

*

Loomulikult muutus Mäkk koolis nüüd kõigi naerualuseks. Teda hüüti irooniliselt robotsprinteriks, ja iga soovija võis talle kaugelt või lähedalt, kas või nina alt fakinäppu näidata. Naer katkes nagu lõigatult alles siis, kui Mäkk kevadistel meistrivõistlustel isikliku rekordiga 14,1 lõpetanud Fredi ees võitjana finišeerus. Tema aeg oli 13,9, kümnendiku pealt nagu lubatud.

Staadion jäi peale seda treenijatest õige tühjaks. Tuul keerutas seal sügiseti lehti ringi, mõnikord jooksis üle staadioni hulkuv koer, nuuskis veidi pjedestaali, kuses selle pihta ning läks ja kükitas kaugushüppekasti situma. Ainukeste inimestena jätkasid staadionil treenimist treener ja Mäkk, ülejäänud spordirahva lihased harjusid nüüd kodus abtroonikute elektris tugevamaks. Kas peldikus või kaugushüppajaks, arvuti taga või judokaks, ükskõik. Paar korda ilmus siiski endisi kergejõustikunoori staadionile, nad sörkisid paar ringikest, vahtisid siis üksteisele sõgestunud pilgul otsa ja puhkesid vabanenult naerma. “Issand, millega me küll aastate viisi tegelesime,” lagistasid nad ja langesid lausa murule ja kõõksusid seal irvituskrampides, kui Fred neist lõiku läbides mööda lippas, hambad pingutusest suus plagisemas.

Võidud olid tarbijale lähemale toodud, igaüks laiast massist sai nüüd endale tippsportlase keha ja lihased muretseda, end pingutuseta, muu elu ja töö kõrvalt, oma harjumusi muutmata olümpiavalmidusse viia. Inimesed olid igavesest needusest, igavesest eneseületamise vajadusest ja pingutusejurast vabastatud. Paljud, kes siiani olid olümpiat ainult televiisorist vaadanud, raskelt ohanud ja muud sisemist teinud, kinnitasid nüüd kümmekond abtroonikut kehale ja nutsid õnnest, nutsid kaua peegli ees, vaadates oma biitsepsil tukslevat vilgutavate tuledega sõbrakest. Georg Lurich ja Kristina Šmigun, Erki Nool ja Andrus Veerpalu nägid nüüd nende kaugenevaid tagatulesid! Paar inimest jõudsid Michael Jordani tasemele ja läksid joonelt korvpalliliitu raha nõudma. Neid häiris, et võrdsete võimetega inimesi nii erinevalt koheldi. Ühele anti miljon miljoni järel, teised pidid niisama läbi ajama, kusagil kontoris tööd teha vihtuma, konservitehases purke pakendama. “No tule taevas appi!” pööritasid nad ametnike ees silmi ja sirutasid käsi abitult lae poole. Tänavapilti ilmusid tuhanded uusküürudega kodanikud, nemad kandsid riiete all akusid nagu ranitsaid, mis hoidsid nende abtroonikud nende kehal pidevas töös. Näis, et inimkond on jälle astme ülespoole astunud, inimlike elu- ja saavutustingimuste poole. Ebameeldiv töö, mis tuli ära teha, oli ometigi kord kergemaks muudetud.

Abtrooniku reklaam lubas, et abtroonik suudab panna lihaseid tegema kuni nelisada kokkutõmmet minutis ja kinnitas, et sellest piisab. Reklaam ütles, et sel moel tehakse ära selline töö, mis kulus vanasti kahesajale tõmbekorrale kõhulihaseid treenides ja mis võttis laias laastus paarkümmend minutit, ära kahe-kolme minutiga. Ja nii edasi. Kõik lihasgrupid käidi läbi elegantse kergusega, higi ja muud sekreedid välistati, inimene lõhnas nagu roosinupp, ometigi oli ta kümme korda väsinum, kümme korda kvaliteetsemalt arendatud kui tema kõrval kätekõverdusi tegev ja valust oigav vere- ja higisegune tüüp. Pereisad tegid pilti, kui nägid naaberaias kedagi reaalset, seda kätega vehkivat hommikuvõimlemist tegemas, ja näitasid siis seda teistele pereliikmetele. Kõik naersid, itsitasid nagu saatanad, tõmbasid pildi arvutisse ja saatsid kiiresti tuttavatele laiali, et ka nood heast huumorist osa saaks.

Ja reklaam ei valetanud. Kõik toimis kenasti.

Kuus-seitse aastat hiljem, juba abiturientidena, kohtusid Mäkk ja Fred uuesti kooli meistrivõistlustel. Mäkk oli keskmik, Fred ei pääsenud eeljooksustki edasi.

“See ei ole aus” kiunus Fred ja loopis tribüünil naelikuid. Ta tõmbas dressipluusinutsaka kapuutsina ümber pea ja vahtis vihkavalt alla tartaanile. Seal jagasid tema arust tema medaleid mingitele suvalistele tölbanitele.

“Aga see, et sa vanasti rohkem trenni teha rabasid kui teised, ja nii kõik võidud endale ahnitsesid, see oli teiste suhtes aus, jah?” päris Mäkk irooniliselt.

Fred ei vastanud küsimusele. Teda ajas kogu see jama närvi, jubedalt närvi. “See ei ole eetiline!” kõmatas ta ja ümberringi purskusid paljud spordikehviku sellist purtsatust kuuldes naerma. Labidamehe viha ekskavaatorite esile kerkides oli humoorikas

“Kas sa võtad kartuleid jõuga käsitsi, sest masinaga pole eetiline? Kas sa ostad poest viilutamata leiba, sest viilutatu on ebaeetiline?” Mäkk naeratas. Ta seletas asju nagu koolieelikule, kuigi juba paari kuu pärast pidid nad kooli hoopis lõpetama. “Saa aru, inimene käitub nii nagu on mugavam ja otstarbekam. Ega see doping ei ole! Minu ja sinu lihased on võrdlemisel äravahetamiseni sarnase ülesehitusega, ainult minu omad on ühtlasemad ja tugevamad. Ma olen füüsiliselt parem, kvaliteetsem, ja seda ongi spordi jaoks vaja. Me läheme mõlemad Tartust Riiga, mina autoga, sina jala. Mina jõuan lennujaama õigeks ajaks, sina alles mitu päeva hiljem, ja hakkad siis valjult vinguma nagu siga aia vahel, et mina olen millegipärast ebaeetiline, et ma ei ole aus, ma olen paha ja et terve maailm oleks pidanud lennukile hilinema, kuna sinul on sellised eelajaloolised põhimõtted, et Tartust PEAB jala Riiga käima, muud moodi pole ilus. Saa ükskord aru, et sa oled rongist maha jäänud, sa peaksid muuseumis vitriini taga treenima, et lapsed saaksid näpuga näidata ja itsitada, näha mismoodi vanasti treeniti. Sa sobid igasugu puuäkete ja hobuseraudade, külimitute ja tanude vahele oma isikliku staadioniltreenimise ja rabelemisega ideaalselt.”

Ja siis hakkas Fred nutma. Ta tahtis ära. Nii hirmsasti ära. Ja ta läkski, tormas nuttes minema ja jõudis kohale alles siis, kui ta jõulude ajal oma paki avas. Selles oli Abtroonik-56.

Põdral maja metsa sees: 50 aastat hiljem

Minu ees seisis valgusfoori taga veoauto. Veoauto, mille kasti porisele tagalapatsile oli kirjutatud PÕDRA MAJA. Ees kabiinis paistis keegi närviliselt mingite oksadega vehkivat, klobin oli üle autode jurina siiani kuulda.

Ma muigasin. Loomulikult meenus mulle lastelaul, milles jänes kõigest väest jookseb ja põder ta sisse laseb, kurja jahimehe eest varju. Huvitav, mõtlesin, miks kuri jahimees põtra maha ei lasknud? Ta oli küll kuri, aga samal ajal arg? Olin vist lapsepõlves üsna päriselt uskunud, et põdral on metsa sees maja. Maja väikese aknaga, miks mitte. Mäletasin ka seda, kuidas sedalaadi saladused aga riburada pidi paljastuma olid hakanud, kuidas ma omaenda kätega vanemaks saades jõuluvanal habeme eest rebisin ja puberteetikas võnkleval häälel naeru ilkusin. Jõuluvana polnud olemas, põdral maja samuti. Jänes võis küll kõigest väest jooksta, aga ta ei olnud võimeline ustele koputama, ta oli selleks liiga loll loom.

Veoauto liigatas paigalt ning kastiserva vahelt lödises asfaldile, otse mu enese auto nina ette mingi pruunakas löga, roostevesi või muu selline veoautokasti sobiv vedelik. Kabiinis veheldi endiselt okstega ja mu nägu tõmbus laiale irvele. Mõtlesin, et seal istub põder ise, on täiesti närvis, sest sarved ei mahu hästi kabiini ära.

Jah, ja siis, hilisemal ajal, olin ma aru saanud, et kogu see laul on üks muinasjutt, üks idealistlik mula. See oli lastele mõttetöötaldrikule murendatav maailmas tekkivate võimalike olukordade ja ohtude puding. Kasvatus, õpetus, headussüvendustreening ja nii edasi. Aga mis oleks saanud, kui põtra poleks kodus olnud, kas sellele on keegi mõelnud? Räägitakse, et Tom ja Jerry on lastele liiga julm multifilm, süvendab otseselt tapmise vajalikkust ühiskonnas ja nii, aga kas siin ei räägitud läbi lillede samast asjast? Iga vähegi mõtlev inimene saab aru, millised tagajärjed oleksid olnud põdra kodus mitteviibimisel.

Veoauto pööras paremale, mina vasakule ja lisasin gaasi. Töö ootas, naine ootas, kõik ootas. Vaatasin veel vilksti aknast välja ja virutasin siis jala nii tugevasti piduripedaalile nagu kaugushüppaja äratõukepakule. Ma olin veoautot küljelt näinud. Istusin hetke vaikselt, mu süda puperdas nii kõvasti nagu oleks keegi seal kirikukella löönud. Käte värisedes pöörasin tagasi ja kihutasin veoautole järele. Selles istuski põder, kabiinis veheldigi sarvedega!

Muidugi olin ma siis, kui ma jälle veidi rahunesin, ettevaatlik. Metsloomad on arad, neid ei maksnud ära ehmatada, ma ei tahtnud, et ta aru saab, et ma teda jälitan. Liikusin kogu aeg automassis nii paar kolm autot tagapool kui veoauto ja tegin ükskõikset nägu. Lükkasin päikeseprillid pealaelt silmade ette. Põder sõitis Räpina maanteed Tartust välja, pööras siis kusagil peale Võnnut metsa vahele ja aina sügavnes. Hoidsin vahe üha pikema, sest siin, ilma teiste autodeta, oleks minu paljastamine üsna hõlbus olnud.

Üle metsatee komberdas jänes. Hall selline, väsinud pilgu ja värisevate liigestega loomake. Ma oleksin ju auto peatanud ja seisma jäänud, loomale jänesekapsast või muud maitsvat korjanud, paitanud ehk, vajadusel loomaarsti juurde viinud, aga nägin siis, et metsaalune on rohelisest täiesti puhas. Kuskil polnud märgata mitte libletki rohelist, alusmets oli lage, võiks öelda steriilselt puhas. Imelik, mõtlesin, ja sõitsin edasi. Sellist asja polnud ma veel näinud. Vasakul pumples miski ja ma nägin, et kaks jänest, täpselt samasugust halli, ja mis seal imestada- ühe areaali poisid ju kõik- tegid räsitud ilmel sugu. Ülemine, oletatavalt isane jänes vaatas minu poole ja tema pikkade loppis ja räsitud kõrvade alt välja vaatavais silmis peegeldus valu ja vaev.

Tupikumärgi juures peatasin auto ja ronisin välja. Siit edasi otsustasin jala astuda, siin ei saanud põder enam kaotsi minna.

Hiilisin kümme meetrit teest vasakul steriilses metsaaluses puu tagant puu taha ja mu süda lõi jälle ärevalt. Komistasin puujuurte otsa, kuid ei teinud ühtegi piuksu, kiristasin hambaid üksnes mõttes. Üsna peatselt jõudsin väikese lagendikuni, millel seisis põdra veoauto. Eemalt paistis mingi sillake ja selle taga oligi- uskuge või mitte!- põdra maja. Siin ei saanud kaheti mõelda, maja oli selgelt äratuntav, sest sellel oli väike aken. Mu moblafotokal oli päris hea resolutsioon. Hakkasin juba kätt tasku ajama, et ajaloolisest paigast pilt teha, kui vastu mu jalga keegi kopp-kopp-koputas. Vastu säärt.

Vaatasin alla ning seal seisis keegi roidunud jänes. Ta oli väike ja kühmus, selline kuidagi läbileotatud olemisega. Ta oli väga kõhn ja nõrk, nii lähedalt oli see eriti hästi näha. Puude vahelt kooserdas minu poole veel ja veel jäneseid. Neid oli tõesti palju.

“Jahimees,” ütles mind koputanud jänes, tõusis tagajalgadele ja toetas oma pikad luised esikäpad mu põlvele. Ta sirutus minu poole üles nii kõhnana nagu koolja. “Aita meid üle oja ja ühtlasi anna käppa ka!”

Ma olin vait. Ma olin loomulikus šokis, sest jänes oli mind kõnetanud. Ma nagu tahtsin midagi öelda, aga näis, et keegi on mu suu üllatuseliimiga kinni liiminud.

“Jahimees?” jänes vaatas mulle murelikult otsa. “Kas te ikka kuulete mind? Kas annate käppa ka?”

“Ma..., ma pole jahimees,” kohmasin ma lõpuks. Ma olin täiesti tavaline mees ja ma ei julgenud ennast liigutada. Jäneseid kükitas mu ümber nüüd tubli kümmekond ja metsasisemusest vooris neid aina juurde. Issand, kuidas ma oleks tahtnud mõnele neist kargud, teisele jälle ratastooli muretseda. Paar jänest oli omadega nii läbi, et nad lausa roomasid minu suunas.

“Ärge valetage, palun, mulle,” ohkas jänes kurvalt. “Roheline jope andis teid kohe välja. Kas te aitaksite meid üle oja?”

Sirutasin käe alla ja surusin jänese luidrat metsaniisket käpakest.

“Miks?” suutsin ma ainult küsida. Midagi targemat ei tulnud pähe. Ja ega vist saanudki tulla, sest ega jänese üle oja aitamise jutt ka just mõistlik tundunud.

“Sest metsas on kuri põder,” lausus jänes, ning kogu räsitud ja lonkav, tuikuv ja roomav jänestik mu ümber võdistas hirmunult sabasid. “Kahju, et teil püssi ei paista olevat, saaksite põdra maha lasta. Aga kui te metsarahvast aidata ei soovi, siis...,” jänku ohkas nii kurvalt, et ma ohkasin tahtmatult vastu. Loomakese kõrva küljest pudenes maha tükk karva ja paljastus lõtv ja hallikas sile nahk. Asjad olid siis juba niikaugel. Otsustasin, et ma ei eita enam, et olen jahimees. See tundus olevat ilus vale.

“Milles täpsemalt asi?” küsisin. Otsustasin loomakesi aidata. Neid vaadates tuli pisar silma. Nüüd võis neid minu ümber juba sada olla. Tagapool ronis paar jänest teisele paarile selga. Oli kuulda ohkeid ja keegi mainis kellelegi, et raskel ajal tuleb kepiisu nii jubedasti peale, et ei tea kohe, mis see on, ja et talle vastati, et jah, kurat, jah, aga ega ehadel aegadel teisiti ole. Jänesed liigutasid puusi vaid nii kiiresti kui inimesed ja seda oli valus vaadata.

“Mis nad teevad?” osutasin jätkuvalt enda ümber aina koomale tõmbuvale vaevalisele, komberdavale jäneseringile.

“Nad jooksevad kõigest väest,” ütles kõneleja jänes. “See on see, mis on nälja tõttu sellest järele jäänud.”

“Kõigest väest jooskmisest?”

“Jah.”

Liikusime aeglaselt, mu selja taga kostus vaikset hala ja oigamist. Sajad jänesed tuikusid mu kannul üle silla. Ning siis hakkas kostuma kõva klobin ja siunamine, lausa roppus. Põdra maja väikesest aknast topiti jõuliselt välja kellegi sarvi.

“Kuradi kobakad, raisk!” siunas põder valjult ja virutas sarvedega vastu majaseina. Ta rappis pead sisse ja välja, sarved olid aknaraami vahele kinni jäänud. “Putt-siiii! Kunas te raiped ükskord maha langete, raisk!” Põdral oli hämmastavalt madal hääl. Sajad laulukoorid oleks üle Eesti rõõmust püksi teinud, kui neile selline bass oleks proovisaali jalutanud.

Tõstsin käed üles ja märkasin siis, et väikese akna ette stabiliseerunud sarverägast vaatas minu poole välja miskit pikatorulist musta ning metalselt läikivat.

“Jahimees, astu kõrvale!” kõmistas põder. “Astu kõrvale, raisk!”

“Mul pole relva,” hõikasin vastu ja ajasin käed täiesti harali.

“Põõ-deer on värr- djaas!” hakkasid jänesed ühtäkki seljatagant parastavalt inisema. “Nää- nännä- nää- nää!”

“Jääge vait, kurat!” ma peaaegu sisistasin nõrkenud loomakeste peale ja nood vakatasidki.

“Me tahame ainult üle oja minna!” hõikasin taas põdrale. “Me teid ei sega!”

“Ei tule minu maale, raisk!” Põdra hääles kostus peale raevu ka hirmu.

Aga me olime juba üle. Jänesed võtsid veel viimased jõuvarud kokku ja kalpsasid sillalt maha, teisele poole oja laiuvasse mahlakasse rohelisse alusmetsapadrikusse nähtamatuks. Põdra püss kõmatas kolm neli korda järjest ja põder tõmbas muudkui uue padruni rauda. Ta tulistas umbes jänestele järele ning võsast kostiski valuröögatusi.

“Mida te teete, idioot!” Põder tormas nii raevunult minu poole, et hakkasin oma elu pärast märksa enam kartma kui äsja püssitoru ees. “Miks te jänesed minu poolele lasksite? Lolliks olete läinud või?”

“Milles asi?” proovisin diplomaatilsel hääletoonil metslooma tagasi normaalsusse tuua, kuid ta virutas mulle püssipäraga sellise laksu vastu lõugu, et mu silmist lõi sädemeid.

“Milles asi? Lasete tuhat jänest minu alusmetsa kallale, ja te julgete mulle otsa vaadata ja küsida, milles asi?”

“Ma ei mõista...,” pobisesin ma ja siis põder rääkis. Paiskas mulle kogu oma kurva aja- ja asjaloo niiöelda tatipritsmete saatel raevukalt näkku.

“Esmane jänes, okei, tolle kuulsa laulu loomise aegadel, oli nunnu jah, selge see. Värises ja palus kaitset. Lasksin lojuse lolli peaga sisse, ja siis ta ju jäigi siia käima. Iga kord kui midagi veidikenegi perses oli, kohe oli jänes kohal. Enam polnud selleks vaja jahimehe taolist surmaohtu, piisas kõigest kuradist. Ja siis, ükskord, tulid nad kahekesi. Teate, mida nad mu köögilaua peal tegid, sel ajal, kui see pagana kuri jahimees maja ümber luusis? Jah, õigesti ravasite! Nende arv hakkas sellise vuhinaga kasvama, et mul oli jube. Nad närisid mul kõik ära, näete seinal mu äranakitud tagavarasarvi, näete? Näete uksepiidal hambajälgi, näete? Mida te veel näete? Köögilauast jäi järele pulber, ja kui te teaksite, kuidas need tõpranäod veel elektrijuhtmeid armastavad!”

Uurisin maja lähemalt ning tõepoolest oli kõik hambajälgi täis. Jänesed olid närinud absoluutselt mida iganes.

“Ja palun!” põder osutas minu poole mingi tühja purgiga, millele oli hoolikalt liimitud silt “Samblamoos”. “Mul on sahvris null purki samblamoosi sel aastal, saate aru! Ja te lasete need tõprad üle silla, et nad minu toidu ka nahka pistaks. Saate aru, nad söövad ju kõik paari päevaga paljaks. Isegi sammal kaob nende pagana pikkade hammaste taha nagu kombainiga! Ma ütlesin neile juba ammu, siis kui ma veel püssi polnud muretsenud, et ehitagu ise endile maja, eks ole! Aga nemad? Vahtisid mind mokk töllakil, ei saanud midagi aru. Nagu idikad, kurat. Ja siis peksingi nad lihtsalt lõplikult välja- mulle aitas!- ja ostsin püssi. Elagu ise ja lasku teistel ka elada. Olgu jätkusuutlikud!”

“Et looduslik tasakaal sa rikutud, jah?” küsisin, hakates põdrale juba vaikselt kaasa tundma. “Jänesed hakkasid surematuse tingimustes jubedasti vohama, jah?”

“Võib nii öelda küll!” vastas metsloom ja tema häälest kostus jäme iroonia. “Jänesed pole loodud majas elama. Nende elu ei tohi olla turvaline! Muidu on terve maailm neid täis ja teistel pole enam elu.”

“Kas jänesed ringi ei saa minna? Peavad just üle teie silla saama?”

“Aga kust ringi? Igal pool metsast väljas on ju linn. Ainuke ülekäik on siin, ja seda ma valvan aknast. Aga kurat,” põder sülitas vihaselt maha, “inimest ma ei tulista. Inimesed on oma loomuselt head, ma pean neid nunnuks, täpselt nii nagu toda esmast jänest.”

“Assa lits!” sosistas põder järsku ja pani püssi nii kiirelt palge, et ma ei jõudnud reageerida ega teda takistada. Sillale oli ilmunud roomav jänes, vaene ja väsinud pikk-kõrv, kes üritas oma hõimuvendade moel üle oja rohelisse padrikusse sööma liikuda. Kõlas pauk ning jänese pea lendas juppideks. Põder astus jäneselaiba juurde, haaras tolle hoolimatult sõra vahele ja heitis veoautokasti.

“Iga nädal viin koorma raipeid Väike-Maarjasse,” lausus ta ja vangutas töiselt pead nagu tavapärane tellisevedaja. “Te ikka teate, mis loomsete jäätmete käitlemine maksab? Teate? Ega raha puu otsas kasva, ja kui isegi kasvaks, siis need raiped näriks selle ju mõne päevaga endale sisse, et jõuaks jälle kiirelt sugu teha vihtuda.”

Ja siis hakkas põder jämeda hääelga nutma. “Mida ma talvel söön, mida ma küll söön?” oigas ta nagu udus kaldale kinni jäänud madala pasunaga jõeaurik.

Mul hakkas loomast kahju. Mina olin ju kaudselt tema jamades süüdi, mina olin jänesed üle jõe aidanud. Sobrasin taskus ringi ja leidsin, et mul on juhuslikult konserv kaasas.

“Võtke see, väike abi ikka!” ulatasin metallkarbi sarvekandjale ja too ulatas sõra. Ta silmitses väikest karbikest enda käes üllatunult, ja siis valgusid ta suured silmad verd täis. “Põdraliha konserv?”

Taas kõlas metsas pauk, ja ma tundsin reies läbilõikavat valu. Ilmselt oli põder oma põhimõtteid muutnud, ilmselt ei arvanud ta enam nii nagu enne. Kuidas ta öelnud oligi? Inimesed on nunnud, on oma loomuselt head?

“Kaduge siit minema,” sosistas põder mulle kõrva. “Kaduge minema!”

Eestlaste tõehetk

“Kas oled kunagi töö juures seksinud?

"Jah."

Võrno tegi nägusid. Asi läks põnevaks. Üha põnevamaks. Tõde oli kohe-kohe keeglikuulina ümber klobistamas punases pihitoolis paarisajatuhandelise eestlaskonna ees istuva politseitüdruku saladusi. Näis tulevat täistabamus.

“Viieteistkümnes küsimus,” jätkas Hannes Võrno ja vaatas ülekuulatavale sügavalt silma. “Kas oled juhtinud autot alkoholijoobes?

"Jah."

Inimeste kodud ahhetasid kooris. Keegi hea kuulmisega sell jäi Tallinna äärelinna vaiksel tänaval seisma ja kuulatas. Kas käes oli hingede aeg? Või kes siin ahhetas?

Politseitütarlapse arvele kanti kuulsus ja kakssada tuhat krooni sularaha. Samal ajal teisaldati tema töö, ta muutus politseitütarlapsest tavaliseks tütarlapseks. Aga ta ei kahetsenud midagi. Väärikus! kirjutati kindlasti mingisse raportisse karmilt ja tõmmati punasega alla. Muidugi peeti silmas selle puudumist. Ebasobiv politseitööks, moraalselt ja füüsiliselt lõdva püksikummiga.

Eesti rahvas istus telekate ees, kartulikrõps huulte vahele pooleldi purukskrõbistatuks tardunult, õlleklaas poolel teel suu juurde, ja vahtis töllakal ilmel ekraani. Ega nad idioodid polnud, nad said viitest kenasti aru. Piinlikkust tundes vaadati üksteisele otsa, punastati, ohati, vangutati päid. Nad olid ju ausad inimesed, aus mass. Koidula, mõtlesid nad, kodumaa! Jakobson ja jaanik. Sind surmani. Ja kuhu nad omadega jõudnud olid? Njaa, sedastati endile sügavamas analüüsis, otsaesiseid mõttekortse näppude vahel mudides, ning miljonisse silma hiilis sellel õhtul südameliigutuspisar. Oldi jõutud…, siinkohal paljud nuuksatasid tahtmatult- tõprusesse!

Järgmisel hommikul oli ülemuse ukse taga pikk saba. Iga ülemuse. Kuna ülemused liigendusid hierarhiliselt allapoole, nii et paljud need, kes seisid ülemuse ukse taga sabas, olid ise kellegi teise ülemused, siis näitasid sabad üles hargnemust. Sabad olid nagu kuuseoksad. Mida jämedam oksaosa, seda suurem ülemus.

Saade oli oma töö tõepoolest võimsalt teinud. Reha oli täiuslik. Eestlased rääkisid ülemustele kõik hingelt ära, kasutades samasuguseid vastusemooduleid nagu saateski. Igaüks oli endale teinud individuaalse graafiku valusatest, kõige teravamatest küsimustest, mis neile pähe oli tulnud. Ja pähe oli neile tulnud paljut, sest igaüks tundis oma neetud hinge ise kõige paremini, kõik tunnetasid oma mädanenud südamesoppe täiel määral. “Mina varastasingi tookord kontoripaberit!” ütles keegi ja lõi silmad maha. “Teie kartulipudrul polnud toona sinep, vaid sitt,” tõdes teine ning ülemuste silmad ei olnud enam silmad. Need olid midagi kanamunade sarnast, midagi tigedate kanamunade sarnast, millele on keegi musta vildikaga punktid pupillideks peale märkinud. “Ma võtsin sgeli raha, aga piletit vastu ei andnud,” ahastas keegi bussijuht, “ja just väetitele vanainimestele ja lastele, sest need ei hakanud vastu.” Kohe nõksatas mees siiski selja sirgeks. Ta oli eksinud, aga nüüd, üles tunnistades, oli ta ennast enda arust puhtaks pesnud, ta oli nüüd isegi nagu plusspoolel, ühiskond pidi teda kui ülestunnistuskangelast võtma. “Aga mina,” lausus keegi väike mees oma turskele naisülemusele, “mina unistan teiega nikkumisest.” Inimesed ei varjanud tõepoolest midagi, lõid kõik oma jubedamad teod lauale, näitasid ennast, siis kui teod näisid lahjaks jäävat, jõuga kõige halvemas valguses ning kriipisid iseendi väärikuse narmasteks nagu tige kass hiirte järgi haiseva möödakõndija jala.

Sel päeval vallandati kõik töölised, sest kahjuks ei olnud ükski neist moraalselt kõlbulik ja vaimselt piisavalt väärikas oma tööd tegema. “Hea, et need asjad nüüd päevavalgele tulid,” noogutasid ülemused ja osutasid jämeda näpuga ukse poole. “Kasige siit välja! Teist poleks ma midagi sellist küll oodanud!”

Peale üldist vallandamiselainet jäid kontoritesse ja tehastesse, bussiparkidesse ja kauplustesse järele ainult needsamad ülemused, just need kõige kõrgemat sorti töödejuhatajad, kes endale alluvad töölisteahelad olid tühjaks vallandanud.

Õhtuhakul kostus üle Eesti selline pragin nagu ilutulestik. Inimesed tõttasid akendele, lootus südames, et see kõik oli olnud mingi jube unenägu ja nüüd antakse neile üleüldise ning kõikjalepaistva andestustulevärgiga valitseva kihi poolt andeks. Kuid nii see siiski ei olnud. Vallandatud eestlaskond ei uskunud akendel seistes oma äranutetud silmi. Üle Eesti kõlas küll mastaapse ilutulestiku ragin, aga ilutulestik ise taevast puudus.

Muidugi, järgmise päeva lehtedest ei selgunud ka midagi millegi kohta, sest lehti ju ei ilmunud. Kes neid oleks pidanud ilmutama? Töö oli ju seiskunud, toimetused olid inimtühjad, trükipressid lõgisesid üksinda kõledates trükikoja-angaarides ja automaatika lappas betoonpõrandale suurtesse kuhjadesse valgeid, ilma vähimagi infokübemeta ajalehti, seni kuni vool ära läks ja ruumid pimedusse mattusid.

Siit ja sealt hakkas kostma õuduskarjeid, ning sai selgeks, mis oli põhjustanud eelmise õhtu pragina Eesti taevas. Tippjuhid! Need, keda keegi ülevaltpoolt vallandada ei saanud, need olid ennast õhtul kella viie ja kuue vahel, peale viimaste oma totaalses vallandatuses ahastavate tööliste lahkumist, peadesse- nii otsmikku, meelekohta kui kurgulakke, kuidas kellelegi mõnusam tundus- kuulid kihutanud. Igaüks vedeles oma õhulises valgete seintega kontoris hirmkalli arvuti taga nahktugitoolis, käed lõdvalt kahel pool rippu. Paremakäelistel parema käe all, vasakukäelistel vasaku all lebas püstol või revolver, ühel õhema kolbaga ja patsifistist naistippjuhil isegi ragulka. Tema ajus istus nüüd kivi. Kallis kivi. Kivi tema enda kuldsõrmuselt.

Iga direktori kõige võikamalt punni stopitud pilgus peegeldus süüme ja piina ülikange segu, igaühe laual lebas patakas pabereid kõige kriipivamate üleastunnistustega. Nad olid kirja pannud KÕIK, nad olid ennast küsimustega kõige ootamatumatesse kohtadesse rabanud, kõige valusamatesse paikadesse tsutsanud, nad olid ennast ise nii armutult kotistanud, et õudne. Nad ei halastanud endale sentimeetritki, nad kiskusid enda luukere enda seest elavast peast välja. Sest lõppkokkuvõttes olid ju ka nemad ausa eesti rahva liikmed, mis siis, et kõige kõrgemal tasemel.

Endised töölised vakatasid aina uusi ja uusi jõledaid laipu avastades, nad tundsid masendust ja õõva, nad tundsid, kuidas mortaal neile moraali asemele vägisi keskmiseks nimeks tikkus. Aga siis loeti läbi ülemuste ees laudadel vedelevad teravad ja otsekohesed, kõik esile toovad aruanded ja noogutati üksteisele mõistvalt, et kurat! Täitsa- täitsa- täitsa asjalikud otsused, need enesetapuotsused. Ikka võpatati, kui nähti järjekordse tippjuhi aju kvaliteetsel küprokil, kuid kirju lugedes aina noogutati ja pomiseti mõistvust.

Üllatavalt kiirelt täitusid ülemuste jäetud tühemikud aga uutega. Nagu laine, mis täidab rannaliivasse lapse poolt kõhvitsetud augu mõne lopsuga, nii kadusid mulgud eesti ülemusetaevast. Inimesed palgati tööle tagasi, sest töö vajas tegemist, isegi sedavõrd, et seda võis teha ka moraalselt klass madalamaid kodanikke kui varasemal ajal õigeks oli peetud. Inimesed langesid taseme võrra allapoole, kuid kuna seda tehti üheskoos, ei muutunud sellest miski. Eluta loodus ja tameriik, nende väline taustsüsteem, ei hoolinud sedalaadi eetikast üldse.

“Ega te ENAM mingil juhul selliseid asju ei tee, mis tõehetkel välja tulid?” oleks võinud keegi küsida, aga sellist ei leidunud. Kellel polnud julgust, keda segasid isiklikud ambitsioonid. Valdavale osale muidugi ei tulnud nii loll küsimus üldse pähegi.

Kui te seda juttu lõpuni läbi ei loe, tabab teid või teie lähedasi lähipäevil suur õnnetus. LUGEGE LÕPUNI!

“Põlvili, raisk, siis ei juhtu sinuga midagi!” käratas pruunis nahktagis jõmm väikese ja köökus tädikese peale. Oli sügis ja väljas puhus kõle tuul, tädi kirjus rätis pea külge kleepus möödalendav kollane vahtraleht.

Maarek vaatas seda eemalt bussiooteputkast ja ta ei uskunud hästi silmi. Kuidas tänapäeval sedalaadi jõhkrus veel avalikult lubatud oli? Miks keegi vahele ei astunud?

Tädi võpatas jäigalt ja vajus kiiresti asfaldile kästud poosi.

“Ha-ha-haa!” hirnus jõmm naerda, kloppis musta soni pealt mõned punased lehed maha ja vangutas irooniliselt pead. “No mis sa jamad, noh? Nali! Ega sinuga poleks niisama ka miskit juhtunud, eks ole. Võta nüüd see koni sealt üles ja viska kenasti prügikasti, siis on maailm ilusam paik.”

Maarek istus kodus arvuti taha ja sisenes netti. Talle meenus ikka ja jälle juhtum tänaval, talle tundus, et jõmm poleks pidanud tädi nii ehmatama. Maailm paistis sellises valguses halb välja ning Maarek otsustas seda veidi parandada.

Ta trükkis valmis sellise sõnumi: Su kõhus lendavad liblikad! Sa hõikad igale vastutulijale “Kuidas hästi läheb!” ja viipad rõõmsalt käega! Elu on laias laastus lill!

Valmis. Mees mõtles veidi ja surfas lõõgastuseks natuke nettipidi. Ta vaatas iha tekitaval leheküljel rinnahoidjaid näpu otsas keerutavaid naisi, ta luges, et Vanilla Ninja on vist laiali näinud ja sai nii igasuguseid emotsioone. Ning, et kuna Rate’is, Facebook’is ega Orkutis miskit parasjagu ei toimunud, siis juurdles ta edasi. Ta mõtles. Ta mõtles, et nii jääb asi kuidagi lahjaks, asi ei edene. Ja siis tabas teda äratundmine, vaim tuli peale. Kiiruga avas ta oma kirja ja kirjutas suurelt selle ette esimeseks lauseks:

Kui te eemaldate selle kirja, ilma et lõpuni läbi loeks, tabab teid või teie lähedasi lähipäevil suur õnnetus. LUGEGE LÕPUNI!

Maarek aina naeratas. Ta kruvis kirja alla ning lisas lõppu: Kui saadate selle kirja edasi ühele sõbrale, siis saate aasta jooksul rikkaks. Kui kahele kuni viiele, siis saate poole aasta jooksul rikkaks. Kui saadate kirja edasi üle kümnele sõbrale, saate rikkaks juba sel kuul.

Mehele näis, et ikka veel on miski puudu. Kuskilt oli nagu plomm puudu, õngenööril ei olnud justkui tina küljes.

SAATE ARU VÄ? Kirjutas ta siis kõige alla ja noogutas kuvarisse. Nii sobis kenasti, nii sai asi tummine. Ta oli kindel, et asjad hakkavad nüüd ülesmäge minema, et ta on õla headusevankri alla pannud ja selle nüüd tagasi teele tõstnud. Ta sai nüüd rahulikult magada.

*

Ometi sai ta juba järgmiseks hommikuks mitu vastust. Kirjades ei tehtud pikka juttu ja asuti üsna kohe asja juurde. Kohe esimene vastus käskis Maarekil ise endale samal hommikul, see tähendab kohe kui ta kirja kätte saab, peegli ees vastu hambaid virutada, muidu vägistatavat ta naine ära. Mees ohkas kergendatult, sest tal polnudki naist. Ta oli isehõõruja. Maarek tahtis kirja juba ära diliitida, aga märkas siis kirja lõpus imepisikest PS!-i. Kui kirja saajal pole naist, ütles PS!, siis on nii, et siis pistetakse samal õhtul tema ema pärakusse vana-kreeka dildo, robustne kivist ese, normaalsest poole suurem, mis on just värskelt Pantheoni kandist murtud ja Eestisse smugeldatud. Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, seisis lõpus veel, et seda dildot hakatakse kirja saaja ema pärakus siis trelliga hoolimatult ringi keerutama.

Maarek judistas õlgu ja astus peegli ette. Tsiuh! tegi ta ainult, ja töö oli tehtud. Ta mõtles küll, et ehk teeb see keegi, kes seda teeb, nalja, aga hirm kippus nii rängasti peale, et lihtsam oli endale tutakas näkku ära virutada.

Aga kirjad muudkui tulid. Teated muudkui potsatasid mehe postkasti ning Maarek täitis kohusetundlikult käske. Ta kartis nii hirmsasti, nii hirmsasti, et miskit juhtub. Ta kartis oma lähedaste ja enda pärast, tal olid nüüd käed nii tihedasti tegevust täis, et tal ei tulnud pähegi uut kirja kirjutada, sellist, mis maailma headusevankri pidi reele tagasi lükkama. Teda küll veidi häiris, et käsud tema ellu tungisid ja tema rahu häirisid, kuid ega tal eriti aega jäänud selliseid mõtteid heietada. Juba ta võttiski hoogu ja lõi pea nii tugevasti vetsupotti kinni, et enam tund aega kätte ei saanud. Nojah, poleks ta seda teinud, oleks tema koeraga mingi jama lahti läinud. Keegi oleks talle kõhulahtistit andud. Karistuseks. Selle eest, et Maarek polnud oma pead potti kinni virutanud. Aga ta oli!

*

Täna õpiti algajate arvutiõpetuse tunnis e-mailindusega seotut. Vanad hallipäised mehikesed, ühel kui teisel halli vahelt kuppel läikimas, eakad tädid ja ka paar nooremat inimest, elus varakult hammasrataste vahele jäänud selli, istusid rivis kompuutrite taga ja ragistasid ajusid. Mis mõttes, sosistasid nad segaduses olles üksteisele ja vangutasid päid, mis mõttes saadame kirju? Aga ümbrikud? Aga margid?

Arvutiõpetaja oli südamega poiss, ta seletas rahulikult ja üksipulgi kõik lahti, koputas vanakeste ees näpuga kuvarile ja seletas, muudkui seletas. Imelihtsad asjad oli nonde jaoks nii pagana rasked.

“Kuidas ma kirjale vastata saaksin?” kostus kaugemast ruumiotsast nõrk hääl ning õpetaja tõttas sinna. Vana tädike luges oma meiliboksis kirja.

“Väga lihtne,” lausus õpetaja lahkesti ja osutas nupule Reply. “Siit, paned replaiga minema!” Ta kummardus veidi kuvarile lähemale, ta pilk tabas lausejupid “Kui te eemaldate selle kirja” ja “LUGEGE LÕPUNI!” ning mees naeratas.

“Kuulge! See on mingi tobe ringkiri. Sellele ei pea vastama, see kustutage lihtsalt ära.”

“Mis moodi- kustutan ära?” Tädi vaatas ähmiga klaviatuuri ümbruses ringi. Talle tundus, et kuskil peab olema kustutuskumm ning et kohe hakatakse sellega kuvarit lihvima. Ta kõhkles. “Ma peaksin vist ikkagi vastama!”

“See kiri on bullshit, jama, noh. Sellistele asjadele ei vastata! Ja pealegi, selline kiri tuleb läbi tuttavate tuttavate, kirja enda kirjutajale otse vastata ei saa.”

“Aga kuidas siis saab?”

“Noh,” arvutiõpetaja naeratas. Algajad arvutikasutajad küsisid igasugu lollust. Näiteks täna tahtis üks vastata mingile idiootsele ringkirjale, ja why not. “Võib saata kirja Reply’ga oma kirjaga oma tuttavale ja paluda, et too saadaks selle omakorda tagasi sellele, kes ringkirja talle saatis. Kuna kiri liigub üksnes mööda tuttavaid, siis jõuab ta kenasti algatajani välja.”

Õpetaja lahkus ja tädi haaras vasaku käega tugevasti lauaservast kinni. Parema käe nimetissõrme vana kõvera pruunikstõmbunud küüne tõstis ta nagu saaki jahtiva kulli arvutiklaviatuuri kohale ja alustas jõulist toksimist.

“Õhtul kallad oma kintsule keeva vett, nii et karvad lahti tulevad. Kui karvad lahti ei tule, siis kallad uuesti, seni kuni tulevad,” kirjutas vanatädi ja rätisõlm aina hüppas iga tugeva toksatuse peale, mis klaviatuuri tabas. Terve ta keha elas sellele toksimisele nii kaasa. Ta kalkuleeris, arvestas, mõtles välja ja sisestas kõik pähekaranu. “Kui karvad tulevad kohe esimesel korral lahti, siis su kodu ei pandagi üldse põlema. Kui tulevad teisel kallamisel, siis pannakse su kodu põlema ühe aasta jooksul, kui kolmandal, siis kuue kuu jooksul. Kui su karvad tulevad lahti alles viiendal või enamal keeva vee kintsule kallamisel, siis pannakse su maja põlema otsekohe. Kui sa loobud vee kallamisest peale viiendat kallamist, sest maja pannakse nüüd niikuinii otsekohe põlema, ja sulle näib, et enam vett keeta ja töötada pole tarvis, siis nii see teps ei ole. Kui sa karvu üldse maha ei saagi, siis põled koos koduga ära.”

Tädi tõstis pea, sest keegi oli tuled ära lasknud. Kõik olid juba ammu lahkunud ning ukse juures seisis arvutiõpetaja, kannatamatus pilgus. Tädi vajutas kiiresti nupule Send ja tõusis. Aeg oli koju minna ja ta lausa lendas sinna. Kuidagi nii kerge oli olla.

II AjS17 Ideaalne klient

Baari “Noor viinakulistaja” astunud kiitsakas tagasihoidlik mees ei öelnud sõnagi. Ta astus vaikselt sisse ning jäi siis ukse kõrvale tähelepandamatus vaatluses seisma. Mehe pilk rändas rahulikult üle ruumi, ta peas näis mingi otsus küpseks saavat, ta tõmbas suka pähe ning alustas.

“Haaaahhhh!” karjatas ta valjult, haaras seinal metallkonstruktsioonil heikleva teleri, tõstis selle pea kohale ja virutas lähima laua peale, nii et kõlas prahvatus, mille käigus kõik kildudeks lendas. Nii televiisor kui õlleklaasid, taldrikud biifsteekidega, kohupiimakauss kisselliga ning ka lauda ümbritsenud, äsja alles nii õhinal reedeõhtust lõõgastusjuttu puhunud kodanike unistused meeldivast õhtust üha enam vilamalöövate silmadega.

Kuid mees ei piirdunud. Ta haaras tool- toolilt ja virutas neid süstemaatlise järjekindlusega baariakendesse, naeris aeg-ajalt laginal ning äsas temast möödatormavale kiljuvale ettekandjabeibele jalaga hea tutaka tagumikku.

“A naahui nuužna?” kisendas ta, jagas ees- ja tagantkätt klientidele valusaid kõrvalopse ning vedas kedagi kokteiliklaasipuhastussahana mööda baariletti nagu filmis. “Naahui nuužna?”

Inimesed, kes erutuse ajel näost punaseks, kes valgeks värvunud, tormasid hüsteerilisel jalavärinal baarist välja ning asusid kibekiirelt mobiiltelefone näppima, kes taksonumbrit klikkides, kes politsei oma. Hämmastav seaduspära oli, et valge näoga kodanikud helistasid kui üks mees endale taksot järgi, punase näoga isikud aga politseisse.

Kurjategija väljus baarist, lidus kui kurat nurgani, peatus seal korraks, naeris veel korra õõnsalt ja kadus siis nurga taha nelja tuule poole.

Kõrvalbaari “Trimp-ahhaa-me” uksel seisva omaniku vunts aga aina võbeles. Ta oli pagana õnnelik, ja õigesti tegi, sest politsei saabudes lahenes olukord kiiresti. Punase näoga inimesed läksid jälle normaalsesse tooni, puiklesid protokollija eest kõrvale, pomisesid vuntsi, et eh-ei, ei-ei-ei, et meie ei näinud miskit, ei teagi, jah. Ja siirdusid ebakonkreetsel sammul kindlalt- milline hämmastav kombinatsioon- Trimp-ahhaa-me suunas. Kõri kandis näis valitsevat kõrb.

*

Armando ja Sai istusid eelmisel päeval aga päevapraadi süües mugavalt baaris ja vaatlesid unistavalt aknast siia ära paistvat telemasti.

“Njaa,” pomises Armando päikese käes helklevat kõrget torni ainiti uurides. “Küll meil oleks alles sellist aparaati vaja, kolleeg. Te ju kujutate endale selgelt ette, milliseid võimalusi ümbruskonna monitoorimisel selline vahend pakuks.”

“Annan endale sellest täiesti selgelt aru,” vastas Sai täis suuga ja pistis uue viineri suhu. “Ideaalne vahend, tõepoolest.”

“Kliente on vähe,” laiutas baarman sealsamas üsna lähedal baarileti taga käsi ja seletas midagi veel kiirelt, midagi õnneliku tunni mõttetusest ja klientide kidedusest raha teemadel. Teda kuulav kohmetu onkel, ei teagi kes, noogutas tuimalt kaasa ja näis koju tahtvat. Baarman kuulis poole kõrvaga Armando jutus kõlanud teletorni ning ta viipas teravalt aknast paistvale ehitisele. “Mingit pagana õnnelikku tundi pole vaja! Ma loosiks välja…, või mis loosiks!- tuleks mulle baari kas või üksainumas ideaalne klient, ma kingiks talle tolle majaka sääl!”

“See on telemast,” piuksatas kohmetu kuulaja ning pühkis suu õllevahust puhtaks.

“Majakas, telemast, mis vahet seal on! Ideaalne klient saaks selle omale!” baarman, ühtlasi ka asutuse omanik, lausa pritsis bravuuri suust välja. Ta ei märganud, et läheduses istuvad teadurid Armando ja Sai kuulasid teda erakordse huviga ning siis ärevalt omavahel sositama kukkusid.

“Kuulsite?” päris Sai ja naaldus Armando kõrva suunas. “Ideaalne klient saab telemasti, suurepärase monitoorimisvahendi omale!”

“Või kas ma kuulsin! Või kas ma kuulsin!” Armando ei suutnud erutusest muud kuuldavale tuua. Mehe rindkere kerkis ja vajus nagu peakangelannal vene romansis kusagil lehtlas keelatud vilja oodates. Mehed ei aimanud, et telemast on riiklik instrument, et see on sinna võimude poolt paigaldatud telekirurgiline vahend, et baarman seda isiklikult omada ei saa.

*

“Peremees, ära nüüd endale liiga tee!” lausus õbluke baarikülastaja ning andis jootrahaks suurema summa kui ta arve oli olnud. Ta oli niigi topelt maksnud, kuid teda ei paistnud sellised pisiasjad segavat. “Kui on hea teenindus, kui on hea toit ja jook, kui on hubane olla ja WC on kvaliteetne, siis no ütle, mida sa hing veel oskad soovida?” seletas ta baarmanile kiires ja usalduslikus kõneviisis ning tolle silmad särasid nagu oleks talle päike peakolusse sisemist valgust andma pistetud.

“Just,” lausus baarman ja talle tulid sel hetkel suurest õnnest pisarad silma. “Kõrval, paar maja edasi, asub aga märksa kesisema valikuga baar, ma ütleks. Vetsus oli ükspäev loik põrandal olnud! Kollane loik!”

“Noor viinakulistaja?” kliendi silmist paistis tõsine üllatus, näis, et ta millegipärast ei uskunud oma kõrvu.

“Ei-ei,” muigas baarman. “See peksti eile segamini, seda nüüd vaevalt lähiajal avatakse, ja kui avataksegi, siis võib uskuda, et peale sellist šokki sinna keegi sööma küll ei lähe. Ma räägin “Kiimas karust”, paar maja edasi, noorte trefungikohast.”

“Ohoh!” lausus klient tuliselt, kargas siis püsti ning tormas välja. Tema taskust näis välja tolknevat mingi sukk või sokk, igatahes midagi, mis haises naisterahva higi järele. Mõne minuti pärast algasid tänaval karjed, taamal kostus klaasiklirinat ning roppu siunamist.

“Kas teda selliste asjade eest vangi ei panda," küsis keegi baarmanilt, kuid too laskis silmaavadest küsija peale taas päikesel paista.

“See mees on ideaalne klient! Tema juba vangi ei satu, sest mis kasu mul sellisest oleks! Vanglas istudes poleks ta enam ideaalne, aga ideaalne on ajas pikku minev mõiste, ideaalsus ei saa katkeda, ideaalse definitsioon ei laiene neile, kes sellega aastakümneid tegeleda ei jaksa. Minu ideaalse kliendi kestvuse kutsun lõpetamisele mina!”

“Kuidas?”

“Ma ei tea, sest seda lihtsalt ei juhtu ja selle jaoks pole vaja tegevusplaani omada. Sama rumal oleks küsida, mida te teeksite, kui teil pea maha lõigatakse.”

*

Unenäolugeja oli Armandol ja Saial juba ammu kapis tolmu kogumas, samuti uneeelne sugesteerija. Nad olid need leiutanud nagu kaks kärbest ühe hoobiga. Ühe unega olid nad selgeks saanud, milline peaks olema baarmani arust ideaalne klient, ning nad lahkusid oma aparatuuriga päikesetõusu aegu koos kastega baarmani akna alt. Nad ronisid kohmakalt üle aia ning tõmbasid verele hammustatud jäsemete ümber sidemeid tugevamasse žgutti, et sealt vähem verd välja jooksma pääseks. Sai sülitas veel emotsionaalselt aias lebava oimetuks virutatud keskealise dogi peale ning seal nad läksidki ja algav päev ja ilus perspektiiv nendega kaasas. Aeg-ajalt nad siiski siunasid vaikselt valu käes, Armando õiglast, Sai roppu siunu.

*

Arve oli baari ajaloos erakordne ning baarmani silmad kiirgasid taas prožektoritena välja peasisemuses valitsevat päikesekiirgust. Hõissa!, mõtles ta ikka ja jälle, kogemused ja eruditsioon on ometi kord maksma pääsenud, töö on vilja kandnud. Veidi üllatas teda aga tõik, et esimese ideaalse kliendi kõrvale teisi tekkima ei kippunud.

“Öääähhh!” rögistas kiitsakas klient, see ideaalne, ja kulistas pool liitrit õlut toidukorrale peale. “Küll oli alles hää! Rupskid viivad lausa keele alla, pasteet on muinasjutuline. Õlu- lihtsalt nämma!”

“Jah, härra,” baarman lausa punastas kohmetusest. “Midagi veel?”

“Naisele pits viina vast,” palus ideaalne klient, ning et baarman kuuldekaugusest ei väljunud, hakkas naise, tema kõrval istuva müraka seksitariga pragavalt vestlema.

“Korter tuleb maha müüa,” sõnas ta vastuvaidlemist talumatul toonil, “sest varsti on muidu kõõga. Raha saab otsa ja me ei saa enam siin nautlemas käia.”

Naine noogutas osavõtmatult, võis jääda mulje, et teda mehe praga suuremat ei huvita. Ta viskas viina silmagi pilgutamata hammaste taha ja lõi klaasi lauale.

“Veel!” lausus ta.

Mees tellis sõrmenipsu abil baarmanilt uue viina ning jätkas:

“Ja auto! Me võime vabalt jala tööl käia, vabalt jala poes käia. Ja las lapsedki arenevad, õpivad omal jalul liikuma. Persse, eks ole!”

Baarman muudkui noogutas leti tagant jutule taustaks ja kiituseks ja ta lõuad avanesid nii laiaks irveks, mida ta ise poleks endast uskunudki.

“Te olete ideaalne klient, seda ma ütlen!” hõikas ta leti tagant ja tõstis mõlemad pöidlad. “Parim võimalik!”

“Aga kui ma olen ideaalne klient või what, siis paluks teletorni võtmed,” kiitsakas klient oli erutatult püsti hüpanud. “Ma olen kuulnud, et nii käivad siinkandis asjalood.”

Baarman põrkus nagu veidi tagasi, kuid teise surve ei õgvenenud millimeetritki. Ning lõpuks, ohates, tõi baarman peale pikka tagaruumis kolistamist mingi võtmenässi, mingi roostes jupstüki ja ulatas selle ideaalsele kliendile.

“Siin see on,” lausus ta üksnes. Nad kumbki ei märganud, et võtmele oli graveeritud juuspeen tekst “Sitamaja võti, 1911”.

*

Teadurid Armando ja Sai seisid teletorni ümbritseva aiakese ees ja painutasid päid nii tugevalt taeva poole kui andis. No oli see instrument alles täiuslik! Tipust võis kindlasti kogu linna kerge vaevaga monitoorida.

“Kas sa näitlejale ja prostituudile maksid ära?” päris Armando pead liigutamata.

“Jah,” vastas Sai, vahtides samuti ainiti üles, tornitipu poole. Ta kujutles juba ennast seal istumas ja inimsipelgate üle arvet pidamas. “Jube odavalt saime. Seekord trumpasime küll kenakese kavalusega endale vajaliku aparaadi.”

Valvuriputka kardinapilu vahelt jälgis neid kellegi tige silm. Silmaomaniku higises käes leemendas vihasekspigistatud pesapallikurikas. Teda ärritasid igasugu õnnelikud idioodid värava taga.